Eesti mees on spordilõvi?

Eelmisel nädalal pidasid Sparta spordiklubis isadepäeva ühe Tallinna lasteaia lapsed, vanemad ning kasvatajad.  Vaat et terve spordiklubi oli laste kilkamist ning keksuhüppeid täis. Ime veel, et kullimänguks ei läinud. Väikeste nagamannide silmade säraga oleks saanud tollel päeval ilmselt kogu meie spordiklubi soojaks kütta. Ja oleks jäänud veel ka üle naabritele jagamiseks.


Olime omalt poolt laste tulekuks hoolikalt valmistunud. Kutsunud kohale nii laste, kui ka nende vanematega alati ühise keele leidva treener Anne Tipner-Torni ning meie jõusaali kunni Argo Aderi, kelle särgivarrukate all vohavad biitsepsid panid õhku ahmima ning ohhetama ühtviisi nii isasid,  kui ka lapsi. Rääkimata mõnest publiku hulka eksinud emast.

Vaatasin uksevahelt Anne tunni algust pealt. Nagu maagilise võluvitsaga sai ta lõppema laste kaootilis-rõõmsa ringitraageldamise ning murdis jää ka vanematega suhtluse eest.

„Issid, tõstke nüüd käed püsti need, kes teist varem aktiivselt spordiga on tegelenud,“ tegi Anne verbaalselt seltskonna sees ühe improviseeritud gallupi.

Ootasin kätemetsa, mis kõrguksid Sparta spordisaali rühmatreeningute saali kohal nagu mastimännid Saaremaa kadakate vahel. Sest eesti mees on trennilõvi, parafraseerisin endamisi ühte populaarset lauluteksti. Paraku kerkis vaid üks käsi. Ühe isa käsi. Ülejäänud umbes paarkümmend papat vaikisid kooris. Piltlikult öeldes puurisid nad silmadega põrandat ning kui pilgud võiksid pritsida välja laserkiiri nagu Bondi filmides on vahetevahel kombeks, võinuks tollel hetkel Sparta rühmatreeningute saali põrand olla auklik nagu kastekannu sõel.

Ma arvan, et üllatunud polnud ainult mina. Küllap ajasid imestusest silmad suureks ka šokolaadimedalite kallal askeldanud kasvatajatädid, treener Anne ning küllap ka isad ise. Pagan, kui kurvaks see hetkeline äratundmine tegi!

Trenn nagu Munamäe torni ronimine

Aga samas ma mõistan neid. Saan aru nende vaikimise motiividest. Tänases närvilises argipäevas on pahatihti raske leida teed spordiklubisse või lihtsalt metsa alla jooksma. Tüüpiline postsotsialistlik oravaratas: lapsed kooli või lasteaeda, tööle, lapsed koolist või lasteaiast koju. Kuigi hing igatseks sportida, kehagi kisendaks treeningute järele. Ja vorm muudkui langeb ja langeb nagu sügisene leht puult. „Ah kui lahe oli,“ ütlesid paljud isad pärast tunniajast trenni. Tõsi, pisut liiga hingeldades. Otse kui oleksid nad lõpetanud äsja Munamäe torni ülesronimise.

Ometi on just vanemad need, kes oma sportlike eluviisidega lastele eeskuju annavad.

Seesama Argo Ader, meie jõusaali pealik, pidi algselt kokkulepitud plaani järgi kõnelema vanemate-lastele toitumise kasulikkusest – seda nämm-nämm- vana ja äraleierdatudki juttu, ent otsustas nii-öelda viimastel meetritel ringi. Valis uue teema. Nimelt läks Argole hinge ta oma lasteaiaealise poja poolt räägitud lugu sellest, kuidas tema ning ta sõbrad  kiitlesid omavahel, kellel on kõvem paps.

Argo poeg ütles, et tema isa on Eesti kõige tugevam mees. Üks teine teatas, et tema papa on kõige targem arvutiguru ning kolmas küllap midagi sellist, et tema isa jookseb kõige kiiremini. Siis sõnas aga üks poiss, kes siiamaani oli vait olnud, et tema isa… joob kodus kõige rohkem õlut. Täpselt nii ütleski. Küllap see oli ja ongi nii, et selle nagamanni issi õhtud möödusid tugitoolis legendaarset saku või alecoqi lihast kasvatades, mõistmata, et tegelikult maalib ta sellise käitumisega oma lapse silme ette pildi meheideaalist. Eeskujust, kellega väike põngerjas kunagi tahab sarnaneda.

Argo seekordsel loengul oli tõeliselt filosoofiline tera sees. Punane lõng, kui klassikuid laenata: lastele saab sportlikke eluviise õpetada ainult läbi isikliku eeskuju.

Kui põngerjad õpivad juba maast madalast sportima, ei peaks me tulevikus olema sellises piinlikus olukorras, kus näiteks Eesti kaitsevägi kurdab noorukite dramaatiliselt halvenenud tervise üle. Või siis vaatama tõtt realismiga, kus jõusaalitreenerid peavad tegelema arvuti taga tuimast istumisest ülekaaluliseks muutunud 120 kilo kaaluvate teismelistega, kes korraga märkavad, et tervis jukerdab, rasvaprotsent ületab vanaema koduveini kanguse ning ainsaks pääseteeks veresoonte lupjumise vältimiseks enne keskeakriisi kättejõudmist on kehaliselt aktiivseks muutuda.

Õnneks on olemas naised!

Tahan selle tänase valmimeistri aisoposeliku mõistukõnega – mis mõistukõnega, üsna selge jutuga - öelda, et hoolitsedes enda tervise eest anname me eeskuju ka tulevastele põlvedele, kes peavad ükskord selle kauaotsitud Nokia kusagilt mätta alt üles leidma ning Eestit viie Euroopa rikkaima riigi hulka triivima.

Irooniline küll, aga just regulaarselt treenides võivad inimesed kõige paremini murda selle närvilise õhkkonna, mis meie ühiskonnas praegu valitseb. Selle nõmeda masu, millega hea meelega viskaks Ülemiste järves lutsu ning selle tobeda suhtumise, kus palehigis sportimist peetakse pahatihti vaid friikide hobiks. Pärast aga imestatakse kollektiivselt, et miks küll eestlaste – vähemalt meeste - keskmine eluiga on lausa nii napp, et tänases kontekstis pensionipiiri tõstmise üle arutamine on sulaselge aja raiskamine.

Õnneks on meil naised, kes – tundub nii - tahavad ilusad ja sportlikud välja näha iga ühiskonna korra ning majanduse arengufaasi ajal. 

Ka nüüd. Seda tõestab kasvõi pilk meie Sparta klubi rühmatreeningute saalidesse, kus eevatütarde energia paneb silma särama ka kõigil paarikümnel meie rühmatreeneril, kelle mõtetest ja tunnetest saate ka teie edaspidi osa siinsamas sekretäri-kodulehel, Sparta spordiblogis.

Mida nad soovitavad? Millest kirjutavad? Mida mõtlevad? Kes nad on?  Aga iga asi omal ajal. Või natuke hiljem, nagu on kombeks öelda.

Ah jaa, meile Spartasse trenni tulles võite ka lapsed julgelt kaasa võtta. Kasvõi mängutuppa klotsidega maja ehitama või läbi klaasi eheda spordimaailmaga tutvuma.

 

Osale arutelus

  • Sparta spordiblogi - Rando Soome, Lemmi Kann

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Tallinna Õpetajate Maja – väärikas peo ja koolituskoht vanalinna südames

Tallinna Õpetajate Maja on raekoja platsi ääres asuv kolmest majast koosnev kompleks, kus on võimalik korraldada pidusid, konverentse, koolitusi, vastuvõtte, kontserte ja palju muud.

Toosikannu puhkekeskus Käru vallas Raplamaal

Raplamaal asuv Toosikannu puhkekeskus on ideaalne peokoht nii suurematele kui ka väiksematele seltskondadele. Aga mitte ainult – Toosikannus asub Eesti esimene ja ainus loomapark ning lisaks tähtpäevade tähistamisele on see suurepärane koht asjalikele koosolekutele ja konverentsidele.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine