27. november 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ma pean esiteks ikka ütlema, et teekond kulinaariamaailma, mida mööda me vaikselt ennast minema seame, on ehk maailma üks huvitavamaid, nimetagem seda kuidas tahame - kunstiks, käsitööks, sümbioosiks imelise nautlemise ja esteetilise naudingu vahel – tegevusi, mille võimalused on piiritud.

Meil on võimalik luua samast asjast eri meetodeid kasutades täielikult erinevaid asju. Võtame näiteks kartuli. Kartulit keetes, praadides, smoorides, grillides, hautades, sütes küpsetades, ahjus küpsetades, friteerides, püreestades ja ahjus valmistades saame täiesti uue välimusega roa. Lisame pudrule natukene seepiatinti ning tegemist pole enam isegi kartuliga mitte.

Nagu tippspordiski on ka kulinaarias kõik kinni peas. Peavad olema oskused ja maitsemeelsused, kuid kõik on siiski inimese loomuses ja soovis olla uudne. Seda ka igapäevases toitumises.

Kui arvata, et mulle kui toidunautlejale ning kulinaarile on omane süüa vaid hanemaksa ning juua peale kallist Prossecot, siis on see imeline vale. Mina ning ka enamus maailma tippkokki naudivad enamasti hakklihakastet keedukartuliga, ahjuviinerit või mannavahtu, ehk siis neid toite, mis on tegelikult lihtsalt head ja ilusad. Kuid mulle meeldib ka süüa rikkalikult selle sõna selles mõistes, et ma soovin maitsta erinevate kokkade ning erinevate maailmajagude mõjutustega roogasid.

Enamasti on Eestis ikkagi restoranis käimine pidulikumat sorti sündmus, kus tuleb istuda sirge seljaga ning mitte nina nokkida. Ruineeriva kogemuse võib vahetada aga suhteliselt rahumeelse restoranikülastuse vastu päevasel ajal, kui pakutakse toidukorda nimega lõuna.

Pika sissejuhatuse mõte ongi selles, et tänapäeva kontoriinimesed jagunevad kolmeks:

a) see, kes haarab kodust toidu kaasa, et seda siis lehelugemise kõrvale endasse hingata,

b) kontorihoones asuvast buffeteeriast iganädalaselt pähe tuubitud menüüd libistades või

c) inimene kes viidab oma aja mõnda uut söömapaika uudistades.

Protsentuaalselt jagunevad need inimesed umbes 35-55-5.

Ma mäletan, et kodust ei viitsinud ma alati midagi kaasa vedada. Tegelikult tihti polnud ka midagi võtta (ka geenius ei suudaks poolest õllest, sibulajunnist ja kilost mannast midagi normaalset kokku keerata) ning kontorimaja söökla oli enamasti ikkagi suhteliselt vastuvõetamatu toidumoona pakkuja.

Niisiis ... üle jääb majast väljas söömine. Tihti on see ebamugav, ajamahukas, tundub suure väljaminekuna ning keeruline korraldada.

Kõik muu võib olla õige ning laiskuse taga kinni, kuid hinnad on täna teinud mugava pöörde, mis tähendab, et restoranis lõuna söömine ei ole enam ebaloomulik tegevus.

Paar näidet.  Raske aeg lööb kõiki ning eriti neid asutusi, kes pakuvad ellujäämiseks mitte vajalikku esmatarbekaupa ehk ka restoranid. Et ellu jääda, tehakse superpakkumisi lõunaks, aktsepteeritakse juba kümmetkonda sooduskaarti ning meelitatakse soodustustega.

Kui järgnev tundub kellelegi reklaamina,  siis võetagu seda pigem järgi proovitud ja heaks kiidetud soovitustena.

Supermenüüga restoran Monaco, kus tegutseb mees nimega Oleg Alasi, annab näiteks lõuna ajal ära kolmiklõuna 125 krooniga. Villa Thail on imelised India ja Tai pakkumised, Vertigo võtab kohe hinnast viiendiku maha, kui sul on mõni umbes kümnekonnast sooduskaardist, Tartu kohvik Noir pakub imelisi roogasid täiesti olematute hindadega, Pirita Top Spa hotelli restorani Regatta Chef de Cusine Tarvo Karu soovitab tulla neile, kuna annavad vaid 150 krooniga ära täiesti imelisi lõunaid.

Kui aga restoran hetkel lõunat ei paku, nälg aga on silmist nägemist viimas, ei tasu meelt heita. Parimad söömakohad lõunaks on ka pubid. Näiteks Hell Hunt ja St.Patrick’s pakuvad lõunaid kas kaks ühe hinnaga või alla 50 krooni. Lennake aga peale!

Pikk jutt lühikeseks - tahan öelda, et uurige natuke pakkumisi ning mida lubatakse. Täna on taaskord klient kuningas ning hea lõuna ja maitsev, pealegi tervislik (kui seda joont viitsite järgida) toiduelamus annavad päevale uue hingamise.

Lisaks - milline egolisand on restoranis linaga kaetud laua taga istuda ning kelnerit nõuda! Saate maitsta uusi asju, nautida uusi maitseid, uusi aroome.

Ärge keelake endale aeg-ajalt neid rõõme, sest lisaks rahakoti sisule tuleb ka hinge eest hoolt kanda, sest inimeses peab kõik kenasti tasakaalus olema.

Mis asi on Kulinaariakatedraal ja kes on Martin Hanson, loe SIIT.

Autor: Lemmi Kann, Kulinaariakatedraali blogi - Martin Hanson