11. detsember 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kontoriinimeste peamiseks mureks on tööspetsiifikast tulenev vähene liikumine, kiirest päevakavast tingitud mitte just mõistlik söömisharjumus ning vähene hool kõige selle juures. Kui seelikulukk või särginööbid enam kinni ei mahu, ei vaadata mitte jooksutossude või redise poole, vaid ostetakse suurem seelik ja särk. Vahet pole, ega ilus ihu ju patta sünni panna või tervislikud eluviisid surmast päästa.

Nagu ka tippsport, on ka hästi ja tervislikult, loogiliselt söömine peas kinni. On vaja vaid lihtsalt pisut pingutada ning leida uutmoodi mõtlemine. Lihtne on rebida tanklast teel kontorisse kaasa pakk küpsiseid, libistada majakohvikus miskit veidrat ollust, millest võib leida eelmise päeva ahjuliha ja mannavahu koostisosi või  ... leida see aeg söögiks. Heaks söögiks.

Ammuilma ei ole enam kummaline või veider tulla tööle oma söögipoolisega. Eriti juhul, kui see on sinu oma valmistet, vanaema juubelilaualt või mõne sõbranna/sõbra veimevakast pärit kõhutäide. Ise tehtud toidu eripäraks on tõsiasi, et sa tead, mida sellesse pistetud on ning needki värsked ja päevakajalised. Rasvavoldi eemaldamiseks ei ole muud viisi, kui toitumine. Trenni võib ju teha, kuid see ei paranda asja, kui lahmida endasse ikka süsivesikutest pakatavat rasvarikast toitu.

Ma ei ole dietoloog ega toiduekspert selle sisulise mõtte poolest, kuid isegi mina saan aru sellest nii, et kui süüa vähem ja kergemalt, on elu lihtsam. Muuseas, oma pekivoldist lahtisaamiseks ei ole lihtsamat viisi, kui muuta trajektoori selvehallis. Võta ette oma kodulähedase selvehalli plaan ning mõõda sealt selline tiir, mis algaks puuviljade-juurviljade juurest, liiguks edasi kalaletti, kaarega mööda valmistoitudest otse piimatoodete juurde ning sealt edasi kassasse. Voila! Kuuga on sedasi 5 kilo maas. Uskuge mind.

Muuseas, õhtusöögiks teha ühe portsjoni võrra suurem kogus on käkitegu või poes kolades mõelda kiirele viisile, kuidas hommikuks valmistuda. Okei ... Ma pole kellegi ema, et hakata siin nimetama, mida täpselt süüa. Minu mõte käib sedasi - lihtsam on süüa oma tehtud söögipoolist, kui hiljem südamerohtudekompotti närida.

NB! Kirjutage mõnda otsimootorisse sisse businesslunch või lunch at the office ning nautige variatiivsust, mida pakuvad maailmas leviva kontorisöömise religioossed järgijad. Võimalusi on miljoneid.

Püha Kolmainsus

Teeme diili: IGAÜKS, KES EI SUUDA MÕELDA VÄLJA HOMSEKS TERVISLIKU SÖÖGI RETSEPTI, SAATKE MULLE KIRI, AITAN TEID HÄDAST VÄLJA, KIRJUTAN RETSEPTI, ANNAN NÕU, SOOVITAN JA KEELAN.

Toidu puhul on Pühaks Kolmainsuseks värskus, lokaalsus ja sesoonsus. Ehk siis kõik, mida te sööte, peaks olema maksimaalselt 100 kilomeetri raadiusest pärit, olema hooajaline ehk maasikaid praegu ilma plutooniumit kasutamata ei kasvata, ning toit peab olema värske. Ostke alati terve kala, puhas lihakäntsakas, talumehekinnitusega kartulat ja porgandit, piima otse turult ning ilma säilitusainete ning maisisiirupita kraami.

Mulle siiralt ei meeldi poes käimine. Ma istuksin parema meelega ja lahendaksin pudelit vinod või head calvadost ning raiskaks oma aega inimestega suhtlemisele, kui poekäru lõpmatute riiulite vahel lükates. Vihkan seda inimestega kokku põrkamist, ajaraiskamist ning totraid küsimusi teenindavale personalile.

Ühel korral läks asi ikka nii keeruliseks, et närvi säilitamiseks istusin viina lettide vahele põrandale ning tõmbasin letilt leitud punnivinnaga valgel itaallasel korgi pealt ja kummutasin pea tühjaks, enne kui küsima tuldi, et mis mul viga. Veider, kuidas Burbury sallis ja kallis mokassiinis selvehalli põrandal veini libistav härrasmees inimestele normaalne tundub. Neljas töötaja oli see, kes uuris minult, et kas äkki võtaksin väikese juustu ka veini kõrvale.

See aga selleks. Paremaks muutus minu poeskäigukogemus, kui hakkasin enda harimiseks uurima, mida ma omale korvi tõstan. Eriti huvitavaks muutus see siis, kui hakkasin kodus uurima, mis nende firma- ja tootenimede taga peitub. Põhiline on tänapäeval kiirus, odavus ning vähene huvi, mis tagab aga täiesti haiglase GMO rünnaku meie söögilaual. Me pole harjunud sööma nii palju E-märgistusega lisandeid, me pole harjunud ka sellises koguses toitaineid vastu võtma kui viimase 20 aastaga meile peale on hakatud sundima.

Eesti tooted on superhead valikud alati, sest ka siin kehtib kuulus Priit Aimla pamfletne nali, et „Miks kardavad Eesti sportlased 1988. aasta olümpiamängudel dopingukontrolli? Põhjuseks ei ole kartus saada diskvalifitseeritud, vaid häbi, sest tuleb välja, et nendest asjades pole meie maal kuuldudki”. Selles suhtes on perifeeria ja pisiriik olla hea, kuna ei ole mõtet hakata jamama GMO ja muu jamaga toidu parendamiseks. No okei, transrasvad Kalevi kommides on olemas, samuti leidub neid ka muudes toitudes, kuid seda saab kontrollida.

Põhiline soovitus on kontrollida, mida suhu pistad. Näiteks liigub Tallinnas ringi Hiiumaa kalurite punt, kes kaks korda nädalas toovad saarelt värsket kala. Hinnad on head ja mis parim, toovad koju tasuta kätte. Helistad ja paari tunni jooksul on hommikul püütud kala kodus liual. Samuti on tekkimas lihunikke, kes oma kaupa koju kätte toovad. On olemas erinevad mahetoiduettevõtmised nagu Maakaup ja Elus Toit, mis pakuvad imelisi võimalusi osta otse farmeritelt juurvilju, puuvilju, jahuaineid ja muud.

Otsige ning tehke oma elu pisut keerulisemaks, kuid maitsed paremaks ja pekk kõhu ümbert ära!

Autor: Lemmi Kann, Kulinaariakatedraali blogi - Martin Hanson