29. jaanuar 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kuid ... pärast mitut kuud kestvat polaarkülma tekib ka kõige tugevamal lumerebasel tahtmine juhe seinast tõmmata ning kuskil Kesk-Aasia päikeselises riigis restart teha.

Paraku ei saa igal ajahetkel kimada tuhandete kilomeetrite taha patareisid laadima. Ette tuleb võtta pisut väiksemamahulised rännakud - rännakud kõhutäite universumisse, kus koduseinte vahel oma kõhtu kuuma ja teravaga üllatada ning külma kontidest välja kihutada. Ma olen alati pooldanud külma hävitamist kange napsu või kuuma supiga, kuid sellises käredas ilmastikus, mis täna akende ja uste taga oma painavat jäisust levitab, tuleb kapist välja kraamida karmimad relvad.

Tšilli, ingver, nelk. Konjak, must tee, kardemon. Villased sokid, kõrge kaelusega lambavill, „keskea rõõmud“ – täiskomplekt! Moealast nõu tuleb otsida mõne teise teadja käest, muus osas suudan aga assisteerida. Doktor Hanson alustab.

"Kuumad"  karrid

Sügisel sündinuna tunnen ennast kõige paremini kerges vihmas, üles tõmmatud mantlikrae varjus. Olen nagu seen, mis kasvab ja on virge kerges vihmas ja tuules. Märjad tänavad. Romantika.

Talv see vastu on ilus, kuid rusuv. Tunnikese jooksul läbi vine vidutav päike peegeldamas trahvimäära kaela toovalt räästapurikalt ning leivakotti lumehangest välja otsiv selili kukkunud kaaskodanik pole minu „tassike teed“, mis hinge soojendaks.

Väheke inimlikumaks muuta ning soe „supikõht“ omale tekitada on igapäevases eksistentsis vajalikuks muutunud. Niisiis, tuleb kraamida välja vokkpann, head lihad, nuudlid, riis, kastmed ja karrid ning energia akumuleerimiseks valmistada üks korralik karri!

Maailma enim söödud roogade tabelis riisikookide ja nuudlite järel kindlasti kolmandat kohta hoidev karri on ka samaväärselt üks toitaine- ning vitamiinirikkamaid toite. Põhjuseks karripasta, mis segatakse kokku tervest nimekirjast ürtidest, vürtsidest ja muus hääst, millest karjub tervist ja jõudu. Karridega on selline kummaline lugu, et neid võib keeta nii supiks, kuid saab jätta ka kastmeks.

Ohtralt kasutatud ingver ja keskmise „temperatuuriga” tšilli annavad kuumale roale paueri, mis ajab söömise järel hetkeks õue nagu saunalavalt pääsedes, jahutamaks ihus keerlevat termoreaktsiooni ning vereringe mitmepöördelist kiirenemist. Karrid, mida siin teeme, kuuluvad ühtede lihtsaimate, kuid maitsvamate kilda.

Massaman karri on Tai-pärane roog, mida tehakse peaasjalikult loomalihast, kuid kasutada võib ka kana ja parti. Muuseas, nimi „massaman” tuleb sõnast „musulman”, mis on moslemi varasem keelevariatsioon. Roa valmistamise tegid võimalikuks Portugali kaupmehed, kes tõid Indiast Taisse köömned, nelgi, kardemoni ja mida kõike head veel.

Massaman karri on terav, kuid sügava sisuga roog, milles sisalduvad kardemon, ingver ning nelk pakatavad maitsetest, mis loovad meeleolusid. Massamani karris kasutatakse kookospiima ning tugevamaks mekiks juurde pähkleid ning kartulit, porgandei ja loorberit.

Ribadeks lõigatud liha pruunistatakse sibula ja karripastaga. Lisatakse röstitud pähklid, praetud hakitud ingver ja küüslauk, keedetud kartulid, loorber. Kogu kupatus kallatakse üle kookospiimaga, lisatakse kalakastet ja tamarindi vedelat versiooni ning lastakse kenaks haududa. Olenevalt kookospiima hulgast saab nii kas lisandi riisile või omaette hautise. Kuna segus on ka kartul, siis riisi üldiselt ei lisata, kuid olen proovinud ka koos riisiga ning on täitsa huvitav. Tummisem. Mis peaks põhjamaisesesse kliimasse hästi sobima.

Punane kanakarri on aga omaette nähtus. Siin tuleb appi Taimaalt toodud punase karri pasta, tomatid ning teravad tšillikaunad. Ääremärkusena - ka massamani võib lisada tšillit, kuid karripastas olevatest ürtidest tulenevalt otsest vajadust ei ole. Kanakarrisse aga on tšilli kohustuslik.

Kana tuleb lõigata viiludeks ning pruunistada koos küüslaugu ja ingveriga. Hiljem lisada tšilli ning kallata selga tummine punane karripasta. Hautada vedelik välja. Juba pannilt tõusev aroom ning pragisev kana panevad talvekülma ja surnud varbad ununema.

Mina hautan kõrval pajas tavaliselt juurde ribadeks lõigatud porgandi ja valgeredise. Kui kana on valmis, lisan need patta. Valan juurde ka purustatud tomatid, tomatipasta ning kookospiima ning siis tuleb see kõik kenasti hauduma ajada. Riis keeb kõrval pajas ning võibki hakata kruuse ja lusikaid kapist haarama, kuna kohe saab teravat, imemaitsvat ning karrist läbiõhkuvat segu.  

Ramen nuudlid Vietnami kuuma leemega

Hommikusöögiks olen avastanud ühe kummalisima supi, mis ei üllata niivõrd oma veidruse või keerulisuse poolest, vaid just selle täieliku puudumise tõttu, omades samal ajal mõju, mis on sugereeriv, aju ja ihu stimuleeriv ning täielikult sõltuvust tekitav.

Tegemist on Vietnami nuudlisupiga, mida kohalik kutsub pho. Vietnamis kuulus hommikusöök on lihtsaima koostisega, mida ma tean – munanuudlid, veisecarppaccio ning kuum, terav ja rikkalik leem.

Keema tuleb panna üks karm ja kuum leem, milles on nii tomatipastat, karripastat, tšillit, ingverit, nelki ja kardemoni. Leem tuleb keeta tummine, sest supi mekk tuleb just nimelt sellest imelisest vedelikust. Parim on keeta leem veise luudest, millelt võetakse varasemalt carppaccio.

Igal juhul on loogika lihtne - keevasse puljongisse heidetakse nuudlid. Minutit kolm hiljem tõstetakse need sealt kaussi, neile asetatakse veiselõigud, vahel ka erinevaid idusid ja mõnda sorti aiarohelist ning kallatakse sellele selga kuum, tummine vedelik. Hetk jahtumist ning sööma! Nuudel täidab kõhtu, veis liigutab ajukurdu ning leem tõmbab kui kerge paitusega üle südame. Kui hommikul kell 8 päeva sellise starteriga alustada, pole küll muret, et see päev kuidagi poolkõva saab. Mõnus!

Niiet – ajagem olemine kuumaks!

Autor: Lemmi Kann, Kulinaariakatedraali blogi - Martin Hanson