23. aprill 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ninast sabani: pullimunad

Teretulemast tagasi jälgima Eesti ainuksest süvakulinaariakirjutiste seeriat, kus me lähtume väga konkreetselt kahest peamisest motost – süüa tuleb kogu koletist ning kõik, mis nina ja saba vahele jääb, on söömiseks.

Pullimunandid on jällegi üks äärmiselt sügava alatooni ning tähendusega osa loomast. Justnimelt isaselt loomalt. See on ampluaa, kus olenemata liigist, haritusest ja võimest käia kahel jalal, mõistavad munadekandjad, millise väärtusega on tegemist. Olete te kunagi näinud mõnda naervat orikat? Munad on isasele kullast kallimad. Kuid see ei tähenda, et nende maitse ei võiks olla kullast kallim.

Peakokast sõber Priit Toomits postitas mulle küsimusele, kuidas pullimune maitsvaks saada, vastuseks: „Olen kaks korda neid mune teinud. Esimesel korral  puhastasime need kilejast kelmest, maitsestasime soola ja pipraga. Hunnikuga värsket ürti - tüümiani, peterselli, hästi natuke rosmariin), valget veini, puljongit ja võid, ja siis madalal temperatuuril ahjus fooliumi alla küpsema. Aga mul kahjuks käisid munad suus ringi, alla ei läinud. Teisel korral üritasime mune grillida, kuid kahjuks sai ajaliselt ja temperatuurilt neid üle küpsetatud. Resultaat oli nagu mustad pingpongi pallid. Kui maha kukkusid, siis põrkasid......“

Minu resultaadid on olnud pullimunadega vähe äkilisemad, ehk küll mitte päris edukad. Maailmavõrgus ringi kolades ei ole võimalik leida just eriti palju munade, pullimunade valmistamise instrukaaže. On mõned, kuid need tunduvad kuidagi liiga tavalised, olgugi, et alusmaterjali erilisust peaks pisut jahutama tavapärasema roaülesehitusega. Leidsin pullimunade guljašši, leidsin sügavpraetud pullimunade retsepti, leidsin viilutatud ja grillimiseks mõeldud pullimunade tegemise õpetuse. Oli isegi imeline õpetus, kuidas toimetada valmis roog nimega „Pullimuna rillette, rohelise tomati fondüü röstitud Melba´ga“. Mida aga pole, on marineerimine. Lihtsalt pole.

Uurisin siis otse TEMALT endalt ehk Fergus Hendersonilt. Võtsin raamatu ja lugesin - ei midagi. Saatsin kirja ning nüüd istun kenasti jalga üle põlve, silmad suured arvuti ees ja vajutan kannatamatult Send/Recieve nuppu. Arusaadav, mehel on kiire, aga mul ka - munad on juba külmas. Ega muud, kui hakkasin ise nuputama. Iirlased oma hullumeelsete kommetega marineerivad ju näiteks keedetud mune. Miks siis mitte proovida?

Niisiis, lähtudes munade üldisest loogikast, peaks ka pullimune tõenäoliselt keetma. Et siis hiljem marineerida. Esiti tuleks aga munad pesta ja leotada. Soojas vees, kus on sees meresoola. Desinfitseerimiseks. Õpetuses, kuidas valmistada „Pullimuna rillette, rohelise tomati fondüü röstitud Melba´ga“, on kirjas näiteks selline lause, et „10 minutit munad soolvees leotada, siis terava noaga eemaldada kilejas nahk ning keeta kolme supilusikatäie äädikaga maitsestatud vees kümmekond minutit.”

Loogiline. Mis aga edasi? Ega vist muud ei olegi, kui tuleb nüüd leiutada juurde marinaad. Ma lähtuksin tšillist, äädikast, oliiviõlist ja soolast. Keeruta kausis kokku õli, äädikas, sidrunimahl, tšillihelbed ja sool. Vala juurde vett nii, et saaks hea. Pista munad purki, lisa juurde loorber ja kalla marineerimise segu peale. Ma arvan, et nii on ilus küll. Ehk ka tükk küüslauku juurde oleks tore mõte. Ja siis ongi ettevalmistatud kraam kohe hea võtta, kui mõni külaline majja juhtub astuma, on suurem pidusöök tulemas või midagi taolist plaanis.

Marineerida võib ju mune ka toorelt ehk siis leotad vees, eemaldad kelme ja siis marineerid. Nüüd saab kraami valmistada just vahetult enne, kui päris tegemiseks läheb. Kuid kui läheb teoks, on parim viis mune praadida, praadida võis, soola ja pipraga. Tulemuseks on mõnus lihaliselt maksamaitseline mekk. Olen proovinud ka koores hautada, kuid siis on mekk vähe pehmem olnud.

Ehk siis, nii kuidas käitud liha või maksaga, käitu ka munadega.

Mis asjad on pullimunad ja kust neid saab?

Marko Mägi Ekspressist leidis pullimunade probleemile lahenduse Balti Jaama kunagiselt turult: „Müüjatar laseb vilunud pilgul mööda oma letti ringi käia ja avastabki neerude kõrvalt kaks viimast pulli muna. Palju maksavad? Selgub, et pulli munad on neerudega ühes hinnas – 14 kuni 16 krooni kilo. Paneme ühe muna kaalule – 220 grammi.Müüjad kommenteerivad, et vaesed neid ei osta, nemad eelistavad muud odavat lihakraami. Kuidas pulli muna valmistatakse? "Mina ei ole proovinud, aga olen kuulnud, et mõned grillivad," vastab müüjatar. Liharaiujamees aga teab, et polegi vaja eriliselt grillida, võib ka lihtsalt praadida. Aga kes neid ostavad? Selgub, et pole vahet, kas mehed või naised, eestlased või venelased, noored või vanad. Kuid mõni kiidab seda kui delikatessi ja sööb ise, mõni tunnistab, et ostab koerale või kassile. Nii ja naa, enam-vähem võrdselt“.

Pullimunad ehk cojones on üks konkreetne liik mune. Nende toiteväärtus seisneb nende eluandvas jõus. Vanasti söödi karu südant, et saada karu jõud, joodi karu verd, et saada karu julgus, karu munad aga pisteti pintslisse, et näeks altpoolt välja kui karu. Aga jätkem oportunistlikud proovid mune romantiseerida ning lähtume sellest, et tegemist on lihasega, mis ei ole end eales liigutanud.

Täkumunad, metsseamunad ja põdramunad on minul veel järgi proovimata, aga räägitakse, et kõik need on imeliselt maitsvad, niiet väärib katsetamist.

Pullimunade tegu on läbimõeldud ja sihikindla plaaniga inimesele lihtne. Alustuseks tuleb oma sammud seada turule ja lihtsalt küsida. Esimene kord ei pruugi näkata, kuid vähemasti on loodud side inimestega, kes vajalikul ajahetkel munad kohale toovad. Tavaliselt on laupäeva ja pühapäeva hommikul mune ikka turult vabalt saada, sest nädalavahetus on kõige olulisemad turupäevad, milleks ka rihitakse kõik tapmised ja tükeldamised.

Minul seisab igal juhul kena läbipaistev keraamilise kaanega purk külmikus ning ootan, kui korralduskomitee alustab järjekordse kollektiivse söömaajaga, et saaks inimestele head munaviilu leivale pakkuda.

Niisiis - nautlust!

Autor: Lemmi Kann, Kulinaariakatedraali blogi - Martin Hanson

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700