21. mai 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ninast sabani: veri

Väidetakse, et veri on paksem kui vesi. Et on vere ja rauaga võidetud riike. Lisaks verevermed, vereteemantid ja veritasu. Veri mängib meie elus äärmiselt sotsialistlikult keskset ja võrdset rolli. Räägitakse nii siniverelistest kui kehvveresusest, kuid enamasti on tegemist väga olulise vedelaga, mis meid kokku sulandab.

Veri on olnud läbi aegade äärmiselt märgilise tähendusega ollus, tema olemus on dikteerinud inimsaatusi, tema olemust on peetud inimhinge päästmise vahendiks. Aastasadu eeldati, et aadrilaskmine on rohi kõikidele tõbedele. Niristad aga kausitäie välja, kohe kergem. Verega on loodud veresidemeid: lahutamatuid sõpruskondi, mis on seotud verega. Ohverdused on alati seotud verega. Asteegid ohverdasid verejõgede saatel Montezuma II ajal preestrite abiga 100 000 elanikku, et olla meelepärane oma peajumalale. Ka loomsed ohverdused ei toimunud mitte humaanse noatorke või mürgitamisega, lahti lõigati ikka ja alati kõri, millest pulsseeriv veri siis altarile määriti. Ilus.

Türgi sõdalased, kes vallutasid Ungari, sattusid nii suurde vaimustusse kohalikust punasest veinist, et nagu ütleb klassikaks saanud filmiriim, oli õhtuks mõisameeste laager maani täis. Ja seda igal õhtul. Sellega kaasneb kaks legendi. Esimene räägib, et kuna türklased oma usutunnistuse kohaselt ei tohi alkoholi üldse tarvitada nimetasid nad veini ülmber Egri Bikavér’iks ehk pulli vereks ja lakkusid südamerahus edasi. Teine legend räägib aga nime saamise loost hoopis selliselt, et kui türklased olid oma sõjakäigu keskpaigaks Ungarisse jõudnud, segasid nad pulli verd punase veini hulka, et saada sellest jõudu ja julgust. Sealt ka nimi.

Veri on mänginud rupski näol suurt rolli paljudes kultuurides eri aegadel. Maasai hõimu mehed Keenias joovad näiteks otse pulli kaelaarterist lastud ja piimaga segatud verd, kui kokteili jõu ja eluvaimu saamiseks. Peamine põhjus on selles, et nii saavad mehed lisaks piimale ka loomseid rasvu ja aineid, ilma et peaksid oma ainsat pulli maha tapma.

Eriline delikatess on näiteks otse soonest pitsi sake hulka niristatav kilpkonnaveri, mis annab jõudu ja tervist. Lisaks efektile on asjal ehk isegi teatav idee. Samas mürkmao  vere joomine on tavapärane praktika nii Vietnamis kui Tais. Olen isegi Bangkoki räpasel kõrvaltänaval kohalikuga lahendanud ära pitsi kohalikku kärakat, millesse niristati värsket maoverd. Väga veider kogemus ja maksis selgelt liiga palju. Samas madu oli mürgine ja kilk oli peas veel hommikulgi. Omette huvitav.

Meie oma kultuuriruumis ehk siis saksa kultuuriruumis on ju olulisel kohal nii verivorstid kui verikäkk. Vere kasutamine erinevates toitudes on samas kategoorias neerude, südamete, ajude ja munade söömisega. Rupskiarmastajad on sillas, ülejäänud peavad teisejärguliseks. Vaatan huviga Travel Channeli kokandussaateid ja ei suuda ära imestada, kuidas tipptasemel ja äärmist vastuvõtlikkust uutele maitsetele evima pidavad peakokad ei suuda järjest Ungaris külas käies süüa verivorsti, proovides seda süüa sama kiiresti kui pambusvakla neelates tervelt ja liitri veiniga. Kummaline.

Euroopa Liit on keelanud vere müümise kui hügeenikatastroofi. Ei saa verd ka turult, kuna Euroopa Komisjoni direktiiv L028 on keelanud ära selle müügi, transpordi ja levitamise. Tallinnas on koka ja moonikupra leidmisega lihtsam hakkama saada kui leida liitrike sea verd. Siiski on turul olemas lisaks kõigele nähtavale ka teine, letialune turg. Lepid kohaliku tapamaja töötajaga kokku ja lähed päev hiljem ning ostad värskavee pudelis poolteist liitrit verd. Kummaline on sõita pudel verd kaasas kodu poole, kuid tunne paraneb, kui omavalmistatud käkk või vorst tulelt särisedes sinu taldrikule jõuab.

Ma olen asju korraldanud lihtsalt: segad vere eelkeedetud kruupide, pekitükkide, jahu ja maitseainetega ning ajad soolde. Imeline. Ma olen maitsestanud oma vorste paprika ja rosmariiniga. Mõni sõbrast peakokk on pannud ka ploome või peekonit sisse. Tundub huvitav. Käkk on lihtsam, keerad rasva ja jahu ning peki maitsetega kokku, voldid kilesse ja külma. Viilutad ja praed. Mõnus.

Mul seisab kodus kapis kiletatuna ja vedelikus umbes kolm meetrit seasoolt, tükk lambasoolt jne. Seda kraami ikka toon turult. Plaan oli hommegi turule minna, äkki on taaskord mõistlik teha vorsti, millel on minu mekk ja tunnetus juures. Ninast sabani loogika kohaselt on veri kõige olulisem aines toiduks. See on kõige suurem element, kõige laiema ringlusega osa loomast. Ilma vereta poleks elu, ilma vereta poleks ka meie jõulud pooltki nii lõbusad. Aga mul on vahel tahtmine ka keset suve üks hea verivorst pintslisse pista. Niiet, järgmisel grillimisel tõstan verised vorstid restile.

 

Autor: Urve Vilk, Kulinaariakatedraali blogi - Martin Hanson

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700