18. juuni 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Alustuseks aga saavad blogijad võimaluse kirjeldada, millist maagiat nende jaoks kino tähendab ning miks tasub kinos käia.

Kui noor on Sinu hing?

Mis on see, mis eristab inimlooma teistest loomadest? Üks suur erinevus on võime unistada. Võtame või kaljujoonised, kus kujutati õnnestunud mammutijahti või muud sarnast. Siis tulid trummipõrin, tantsud, regilaulud, muinasjutud ja  romaanid...

Kino tegeleb põhimõtteliselt samaga, mida püüdsid väljendada need  eelajaloolised koopajoonised, samaanitrumm ning siis juba Shakespeare. Oma hiiglasliku ekraani ja väga detailse helipildiga on kino võimeline looma uut reaalsust, millest koopainimesed ei osanud unistadagi. Kui vennad Lumierid rahvale kihutavat rongi näitasid, jooksis enamus saalist välja. Tänapäeva inimesed enam nii naiivsed pole, aga meeletu tagaajamine kurvilisel mägiteel paneb nii mõnegi tooli käsitugesid pigistama.                                               

Miks me siis ikkagi käime kinos? Kahe tunni jooksul võid sa olla kõige julgem ja osavam, võrgutada ihaldusväärseimad mehed, prassida pururikaste paleedes või vireleda kerjusena Pariisi silla all. Hirmu ja armastust, valu ja vaimustust tundes oled justkui elusam kui iial varem. Igal juhul oled sa kogemuse võrra rikkam, kui kinost väljud. Hea film puudutab su hingepaelu, paneb su liigutusest pisaraid valama, vaimustusest õhku ahmima, kõhtu kinni hoides naerma. Sa võid saada emotsionaalse laengu, mida kannad endaga veel kaua pärast kinosaalist väljumist. Nagu pärast äikesevihma on õhk nii puhas ja kerge, nii tunned ennastki pärast head filmi.

Aga televiisor ja arvuti, kas suudavad nad asendada kino, nii nagu romaanid koopajooniseid?

Kino üks saladusi on selles lihtsas tões, et jagatud rõõm on suurem. Sajapealise rahvahulga ühes rütmis võnkuvad mandelkehad pakuvad kordades võimsamaid elamusi, kui padi kaenlas teleka või arvuti ees istudes ette kujutadagi võid. Kollektiivne eskapism, mis võimaldab olla korraga koos teistega ja samas nii turvaliselt üksi iseendaga.

Kinos koged sa ikka midagi uut ja ilmselt seepärast ka noored niivõrd kino armastavad. Ja kui sa enam kinos ei viitsi käia, oled ilmselt vanaks jäänud. Ei, mitte aastatelt vanaks, vaid vanaks hingelt.

Me käime kinos kuni jaksame loota, uskuda armastada ja unistada. Kinoga saab imet teha, ütles juba Nipernaadi. Kui noor on Sinu hing, millal käisid viimati kinos? Kohtumiseni kinos.

Tiina Drui, Solaris kino tegevjuht

 Miks me käime kinos?

Tere kallid lugejad. Vaadates endasse ja vastamaks sellele küsimusele,  tunnen vajadust tõstatada veelgi rohkem küsimusi. Kõigepealt, miks me üldse midagi teeme? Miks armastame käia kontserdil, kui muusikat saab kuulata raadiost või plaadilt? Miks käia kinos, kui filme saab televiisorist vaadata? Tänapäev toob ju kõik koju kätte, näiteks kümnetesse kanalitesse ulatuv kaabeltelevisioon , DVD, internet  jne. Miks me üldse uksest välja läheme?

Inimene on keeruline  sotsiaalne kõrgendatud vajadustega olend. Olend, kes vajab  enda ümber teisi inimesi, kes vajab emotsioone ja  elamusi. Salaja, hingepõhjas, soovin elamusi, mis oleks märkimisväärselt teravamate killast kui minu argipäev pakub. Kino on minu jaoks parim kanal saamaks meeldivalt piisavas koguses „teravust“  ja need on ohutud turvalised elamused, mis võimaldavad erutavas protsessis jääda anonüümseks vaatlejaks. Ohtlikult romantiline seiklus, ohutust kaugusest, ent samas väga lähedal.  Kinos olen vastuvõtlikum. Pimedas saalis on mu kontsentratsioon kõrgendatud. Võimas pilt ja heli. Puuduvad segavad faktorid, nagu teles lõputud reklaamipausid. Kerge on lasta ennast filmil lummata ja kaduda filmikunsti maagilisse maailma. Loomulikult tahan ma teistega emotsiooni jagada, seega on selge, miks kino on minu kohtingul käimiste edetabelis kohal number üks.

Siinse kiire ratsionaalse analüüsi kokkuvõtteks ei suuda ma aga panna sõnadesse seda sügavat ja võluvat „midagi veel“ kutsungit, mis mind taas ja taas kinno toob. Olen veendunud, et ma ei sooviks seda võlu endale täiesti algosadeks lahti mõtestada. See on minu salajane „midagi veel“. Igatahes ei lase ma „miksidel“ ja mugavusel endast võitu saada, vaid hoian pea vaba ja lasen kinomaagial ennast endiselt võrgutada. Näeme kinos!

Tanel Tatter, Solaris Kino turundusjuht

Autor: Urve Vilk, Kinoblogi - Tiina Drui