29. juuni 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ootus sillutab tee kas rahulolusse, pettumusse või jätab meid eikellegimaale, aga mitte kunagi ei kanna ta meid rahusadamasse.

Ootus on kujutlus kellestki või millesti, kelle kannupoisiks on vajadus. Vajav inimene on end vangistav inimene. Vangis inimesel on võimalikud kaks püüdlust - kas sealt välja või kui selline tegevus üle jõu peaks käima, jääb teise võimalusena üle teiste vangistamine. Mentaalne. Ootuse tuntumaks, enim räägitud pojaks on pettumus - olemasoleva reaalsuse mittevastamine loodud kujutlusega.

Ootus sünnitab alati suuremal või vähemal määral pinget. Viimane on hirmu üks tuhandest näost, kartus, et kõik ei pruugi minna nagu ettekujutlusis sai loodud. Seega võib pinget omamoodi pidada illusiooni illusiooniks, mis aga omab reaalset jõudu, põhjustades vajadust end mobiliseerida. Enese kokku võtmise sees on peidus (enese)hävitamise seeme, mille idanemine on küll visa, kuid olemas on ta alati ja vilja võib ta kanda kunagi hiljem, kui varem jaole ei peaks saama.

Keha on alati targem kui mõistus. Seda võivad ilmselt kõik pikka aega edukalt spordis viibinud spordiinimesed kinnitada. Ta annab alati tagasisidet, kui enesekahjulikult mõelda ning tegutseda. Pidev pinges olek on tema jaoks üheks märgiks valest tegutsemisest. Kui keha pingele järele annab, ei ole see märk nõrkusest, vaid tegu on loomuliku kaitsereaktsiooniga - see on kui õrn vihje, et ära talita nõnda, nagu seni on tehtud. Nõuannet kuulda võttes tasakaal taastub, ignoreerides seda, anname signaali, et vajame jõulisemat tagasisidet.

Seetõttu ongi väga sage, et haigusevimm just siis välja lööb, kui pinge lahtub või me ise kas teadlikult või teadmatult järele anname. Seega oleme ise täieõiguslikud osalised oma haigeks jäämise eest, see pole kunagi juhuslik.

Mida teha aga teiste ootustega meie endi suhtes? Teiste poolt meile asetatud ootus on nende ootus, meie ootuseks saab see muutuda vaid juhul, kui me ise selle omaks võtame, ukse avame ja ta sisse laseme. Ukse saab aga alati ka kinni jätta. On võimalus valida. Teoorias lihtne, praktikas aga sageli väljakutse.

On olemas veel selline tegelane, keda põhjendatud ootuseks kutsutakse. Mis tema veel endast kujutab? Ta pole mitte midagi muud kui lineaarse mõtlemise, loogika tagajärg, mineviku baasil kokkupandu, midagi mis võiks omada potentsiaali tulevikus manifesteerumiseks. Kogu lugu.

Ootusteta olek ei ole ükskõiksus, see on mitte klammerdumine juba loodusse ning tulevikukujutlustesse. Teadvustades ootuse ning sellega kaasnevate nähtuste olemust on lihtsam aktsepteerida olemasolevat ning vastu võtta uut.

Autor: Urve Vilk, Enesearengu blogi - Kristo Kiviorg