16. juuli 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Õhtumaa kokaga köögis Õhtumaa maiuseid loomas

Kulinaarses mõttes ei ole midagi imelisemat, kui keeta sööki koos oma ala professionaalidega. Mõistetav. Eriti geniaalseks muutub tegevus aga hetkel, mil tegemist on mõne armastatud piirkonna toidukultuuriga ning selle kulinaaria parimaid pärleid on võimalik valmistada koos samalt maalt pärit peakoka kõrval ja käe all.

Juuni keskpaigas oli seesugune imeline võimalus Food Studio nimelises tippköögis Meriton Hotelli Aasia Wok&Grill peakoka  Deepak Ravat’i käe all. Võib öelda, et heas Aasia restoranis on alati adrenaliin laes, sest toit ning õhustik loob selleks eeldused. Ise köögis valmimisprotsessi nähes, koguseid inspekteerides on tunne aga veelgi ülevam.

Maailmale kindlasti kõige olulisema supi pakkunud piirkond on väga paljude jaoks kulinaarne eksootika, pluralistlik hedonismikants, kus nii hea jook kui söök ei ole mitte järjekordne kütuselaadimine, vaid sotsiaalselt vajalik akt. Süüakse selleks, et oleks mõnus, süüakse alati mitmekesi koos, et saaks vestelda. Süüakse palju ning aeglaselt, muretsemata päevatööde või õhtuste tegevuste pealepressimise pärast.

Koreas olen jälginud perekondi kahetunniseid lõunaid pidamas, seitsmetunniseid õhtusööke nautimas. Indias ja Hiinas süüakse rahulikult tunde, elavalt vesteldes, elavamalt šestikuleerides. Toitumine ei ole juba ammu enam vaid alalhoiuinstinkt ning Maslow püramiidi ülemise veere nõue. Toitumine on meelelahutus, eelkõige meeleline nauding, mis paigutab päevased tegevused enda ümber joondu.

Aga tagasi supi juurde, mis sisult ja vormilt kannab kõiki aroome, maitseid ja tundeid, mida tõeline supp peab kandma. Tai ja Laose kulinaariast maailma kandunud Tom Kha Gai ehk tõlkes kana-kalangali supp on midagi, mis võtab oma maitsesügavuses kokku kõik, mis meie maailmas on väärtuslik. Läheb lalinaks ... igaljuhul ... Tom Kha tähendab laiemas plaanis ka lihtsalt kookospiima suppi ning kui sellele liita järjest erinevaid sõnu saab määrata, mis tüüpi lihalise vääringuga leem saab olema. Näiteks mereanni supi nimi on Tom Kha Talay, seentega leent kutsutakse Tom Kha Het, tofuga leent aga Tom Kha Tofu. Peakokk Deepak Ravatiga võeti ette aga Tom Kha Koong ehk siis hiidkrevettidega Tom Kha supp.

Aga tuleb anda au tõsiasjale, et õigeid juurikaid ja kraami kasutades ning seda täpselt õigel temperatuuril ja õige jupp aega keetes saab maitsessügavused, milliseid varem pole kohanud. Peakokk Deepak Ravat keetis äärmise lihtsussega ning vaid paarikümne minutiga kokku minu elu siiani maitsvaima kookospiimassupi.

Aga  nagu juba varasemalt mainisin, et Aasias on kulinaaria ning söömine sotsialiseerumise põhiline nurgakivi, siis tuleb tunnistada, et samas seisuses laiutab ka koos toidu keetmine. Kaks asja mida panin tähele – võimsa Tom Kha keetmiseks tuleb kasutada värsket galangali juurikat ning värskeid laimilehti, samuti peab kookospiim olema tummine, mitte vedel. Ülejäänu on juba maitse küsimus, et kui palju ingverit, tšillit või sidrunrohtu jne.

Massaman curry ja pannil hautatud Hiina pelmeenid

Deepak Ravat on Eestise jõudmise eel töötanud nii oma kodumaal Indias, kui ka Tais, Singapuris ja Londonis. Äärmisselt laia silmaringi ning osavate kätega mees, kes endale äärmiselt kallist kulinaariat lihvinud juba mitu aastakümmet. Viimane lõik viib mind aga mõttele, et Deepak Ravat’i liikumistrajektor ja endised tööpaigad on justkui indikaator kogu maailma kulinaaria mitmekesisusele.

Pangem tähele, et hindu päritolu kokk vaaritab Tai ja Hiina roogasid Londonis või Tallinnas. Teiste hulgas vaaritab ta ka Hiina pelmeene ehk dumpling’e. Kogu maailma toidukultuur on omavahel otsapidi seotud ning põimikus, arvata võib, et pelmeeniga alustas esimesena mõni Hiina külanaine ning sealt liikus söögiidee Prantsusmaa õukonda, kust võttis idee üle Peeter I ning pelmeenist sai kurikuulsaim Vene rahvusroog, külma viin ja beuf a’la tartari kõrval.

Tagasi kööki ... hämarassse ja veinisesse kööki kogunenud rahvas ahmis sihikindlalt iga viimase kui aroomi, sõna ja maitse enesesse, seedis seda pisut ning ahmis edasi. Hetkeks, ajal, mil peakokk palus kõiki lahkelt ise omale pelmeene valmistama, siirdus eestlane tagasi oma kesta ning ei julgenud möksima hakata, sekund hiljem olid aga kõik näppupidi imelise tekstuuriga hakkliha taignasse mätsimas ning naani leibu praadimas.

Kaks asja, mida ka pelmeenide kohta sain teda – nimelt peab taigen olema segatud kokku erilisest pelmeenijahust, mis tegelikult on vist siis tummisem ja vähempuhtam jahu ehk sama kraam millest pastat krutitakse ning teiseks, et sisu on puhas omalooming, hullamise ja piiride nihutamise paik.

Neljakäiguline lõuna tuleb ikka ise endale keeta ja valmistada. Kui imeliselt värskendav, toitev ning hämmastavaima tummisusega Tom Kha oli söödud ja peale haugatud  ka hiina stiilis pannil smooritud pelmeenid koos tšillise laimikastmega (p.s. väga super hea kooslus!), asuti tõsisemate roogade juurde. 

Tšilliga praetud kana ehk chilli chicken dry. Ja ... lambaribid Massaman karris. See on nüüd siis see koht, kus minu jõud sai otsa ning vastupanu kadus. Tom Kha on dieetiline ning ka pelmeene oli vaid kolm mõnusat ja meeliülendavat ampsu. Nendega saab kiire kõnniga Ahtri tänavalt Kadriorgu hakkama. Kuid nüüd läheb söömiseks ...

Kana oli Deepak Ravat marineerinud muna, maisitärklise, õli ja soolaga. Vokkimise käigus lisati kanale kõik vajalik alates sibulast, ingverist, küüslaugust ja tšillist kuni kalakastme, soja ning suhkruni. Ahjaa ... paprikat läks ka mõnuga. Minu hämmastuseks, suurel kuumusel hautatuna jäi kanastroganov imelselt pehmeks, kergeks ja mahlaseks. Uurisin ringi, et kuidas ja mis toimub. Keegi ei osanud vastata ega avada keemilis-bioloogilise tulemi põhjust. Ju midagi see muna seal siis kaitseb, väga huvitav igaljuhul. Kiire, väga maitsev ning kerge söök, kus kokku praetud vaid juurikad, kana ning suurelt hakitud paprika ja punane sibul.

Samal ajal lambahautis Massamani karriga lõi aga tõeliselt piirid maha, mis võib-olla veel selleks ajaks olid jäänud meie ja Aasia vahele. Kõik pikaldaselt hautatud road, paljude maitseainete ning vedelikega smooritud lihad maitsevad imetabase värskuse ning tõelisusega. Pikateraline basmati esimese klassi sõmer riis ning kreemine Massamani karri ümber pehme lamba. Selleks ajaks oli juba vein teinud oma töö ning juttu jätkus kauemaks. Kuna toitu oli järel tervele hordile, sai tehtud ka teine tiir ning pihuga Tom Kha supist hiidkrevette ammutatud, mõni pelmeen ja kana sisse aetud. Aasia on alati oma loogilisuse, kuid erilise maitsekultuuriga mind teravana hoidnud. Inimese ainus suur ja selge rõõm ja nauding on söök, mida tuleb austada ning aina paremini teha.

RETSEPTTom Kha Koong

Materjal

- Kanapuljongit

- Kookospiima

- Värsket sidrunheina

- Värsket galangali juurt

- Värskeid laimilehti

- Tai tšillisid

- Kalakastet

- Laimimahla

- Suhkrut

- Koriandrit

- Hiidkrevette

- Šampinjone

Kokkupanek

Vala kanapuljong potti ja aja keema. Lisa juurde galangal, sidrunhein, suhkur ja laimilehed. Hauta. Lisa juurde kookospiim ja lase uuesti hauduma. Kalla juurde kalakastet ja poolikud seened ning aja taaskord supp keema ja hauta minutit kümme. Kui supil on õige konsistents, lisa krevetid, laimimahl ning hauta veel viis minutit. Lõpuks keera tuli maha ning lisa maitseks koriandri- ja tšillihake. Naudi kuumalt koos naan leivaga.

Autor: Signe Sillasoo, Kulinaariakatedraali blogi - Martin Hanson

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700