30. juuli 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tundmatu tark on turgu iseloomustanud kui kohta, kus lollid ei küsiks tarkust ostes isegi hinda. Sellisel juhul nimetan mina ennast lolliks, kuna turulettide vahel ringi tuuseldades, hingates sisse kõiksuguse erineva puuotsast ja maa seest korjatu harukordset aroomi, ei vaata ma enamasti hinda, vaid ostan ideed, mida kotti pistetust valmistada saab.

Turule sisenedes on tihti tunne nagu astuks pühakotta. Altariks on lõpmatud letid, koormatud kõiksuguse kaubaga metsast, aasalt, põllult ja peenralt, laudast või kanalast. Oreliks müüjate pidev jutuvada ning müügipakkumiste huilged. Imeline rännak läbi maise ja hingelise. Turul hakkab mõte kiiremini tööle kui mujal, igasuguse toiduvalmistamiseks vajaliku keskel hakkavad asjad minu silme ees ennast hakkima ning kokku keetma, praadima ning muutuma maailma kaunimateks söökideks.

Turul leidub suve keskel praktiliselt kõike, mida terve aasta jooksul kõikjalt leida võib. Turule tasub just nüüd lipata varahommikutel, sest väljas on esimesed seened, käimas on loomatapu aeg ning kõiksugused muud marjad nagu murakad, maasikad ja pirnid on valmimas. Lisaks kalad, kanad, ürdid ning kohalikud vürtsid.

Peamiselt võiks minna turule ning külvata kogu korvi täis kõigega, mida saab koheselt põske pista, salatiks keerata või joogiks purustada. Kokanduse kaks kõige olulisemat tõde, mis seotud toorainega kõlavad nii: kasuta lokaalset ja kasuta hooajalist kaupa. Ei ole mõtet hakata purki keetma kõige magusamaid maasikaid, soolama kauneimaid kukeseeni või süldiks keerutama ilusaimat talle.

Hooajalisuse tähe alla tuleks kõik süüa kohe, vähese ettevalmistuse ja kokkamisega. Kui aga suur tahtmine harjutada oma kaanetamisoskust, tasuks ette võtta vähe ebatavalisemad marineerimise ja keetmise protseduurid. Tasuks keeta chuttneysid, teha värskeid toormoose ürtide ja vürtsidega (näiteks maasikamoosi tšilli ja passiooniga, mis on imehea lisand grillulukile). Samuti tasuks marineerida ja kuivatada liha, pullimune, kanamune ning kurke. Marineerimiseks kuluksid ka porgandid, mida hiljem hea supile või kastmele juurde viilutada. See sobib toitudesse paremini kui bambus või marineeritud spargel.

Potti tasuks teha suurtes kogustes värsket salatit ning seda sealt kuhjade kaupa omale sisse kühveldada. Inimene ei ole taimetoitlaseks loodud ning paljudele võib tunduda liigne silo närimine kohatu, ent ei ole midagi kaunimat kui vitamiinirikas inimene, kes värske ka kesksügisel, kui paljudel juba ammu eluväsimusmõtted peas tiirutavad. Morbiidne, aga tõsi.

Kokandus ei ole täppistöö, loomingulisusel on olulisim roll. Iinimese kujutlusvõime peab võidutsema. Igal juhul, marineerimise, kompottide ja mooside tootmisel soovitan kindlalt lähtuda mõnest heast keediste raamatust, kust saab head nõu ning näiteid maitseelementide kokkusobivuseks.

Minge turule, ostke auto kraami täis ning alustage koduköögis maailmaklassilise laboratooriumina endale kõike muhedat talveks purki ja potti pistma.

Paar parimat retsepti: 

Marineeritud porgandid

värskeid porgandeid 

äädikat 

küüslauku

mädarõigast

tilli 

törst seeneõli

soola

pipart

mett

seesamiseemneid

Sega marinaad kõigest peale porgandite ja küüslaugu. Pista porgandid ja küüslaugud purki ning vala peale marinaade. Süüa kannatab purgisisu juba paari päeva pärast. Mõnus krõmps, aga terav!

Lambasült

lambaliha 

küüslauku

vesi

sool

loorber

pipar

zelatiini

porgand

Sült nagu sült ikka, kuid lambalihast. Uudne kogemus. Äädika asemel kõrvale mädarõigas ning pits head tšatšat. Pigemini tuleks minna Tallinna keskturule ning lihaletis küsida Ženjat.

Autor: Urve Vilk, Kulinaariakatedraali blogi - Martin Hanson