5. august 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Järgnev on lühikokkuvõte Esmatähtis esikohale raamatu peatükist, mis räägib tasakaalust oma erinevate rollide vahel.

Tasakaal on „õige põhjakaare“ printsiip. Nagu mistahes printsiibi puhul, on üks tähtsamaid tõendeid ka tasakaalu kohta tagajärjed, mida põhjustab selle vastand – tasakaalutus. Tasakaalutust väljendab nii komistamine, kukkumine, vertigo-tõbi kui ka pinge ja rahulolematus või nn ahvimeel ehk pidev sebimine ja rabelemine ühe asja juurest teise juurde.

Kas tagab tasakaalu võimalikult kiire jooks oma rollide vahel, eesmärgiga need ühe kindla ajaühiku jooksul läbida? Või on ka mõni tõhusam viis, mis avaldab  tulemustele suuremat mõju?

Meid, läänemaailma inimesi, on juba lapsepõlvest peale õpetatud nägema rolle kui teatud eraldatud lahtreid või kaste. Meil on koolis erinevad klassid, meil on erinevad õppeained, igaühe jaoks on erinevad õpikud. Kui me saame bioloogias viie ja ajaloos kolme, siis reeglina ei tule meile pähe, et nende kahe aine vahel valitseb mingi muu seos, kui see, et ühte õppisime vähem. Me vaatleme oma rolli tööelus eraldi oma rollist kodus ja sel kõigel ei ole kuigi palju seost meie teiste rollidega, nagu näiteks enesearendamine või ühiskondlik tegevus.

Me mõtleme mõistetes kas/või – me keskendume kas ühele või teisele rollile. Niisugune lahterdamine väljendub ka meie iseloomus. Tööl elame ühte elu, kodus teist. See, kes me oleme eraelus, erineb sellest, kes me oleme avalikus elus. Niisugune lahterdamine väljendub ka ilmekalt sõnades tööaeg ja vaba aeg.

Oma raamatus The Unschooled Mind näitab Hovard Gardener lahterdatud mõtteviisi mõju, mil kõrgharidusega inimesed saavutasid häid tulemusi seni, kuni nad tegutsesid sel moel, nagu neid oli õpetatud. Niipea kui olukord või asjaolud muutsid, nad mitte üksnes ei saavutanud kehvemaid tulemusi, vaid kukkusid läbi. See on ka meie praeguse koolihariduse üks suuremaid probleeme. Koolis või kõrgkoolis võib olla hakkamasaamine suurepärane, kuid esimesel töökohal ilmnevad ületamatud raskused prioriteetide seadmisega, aja kasutamisega, initsiatiivi ja vastutuse võtmisega tulemuste eest,  teistega koostöötamise oskustega jne. Üks üliõpilane ütles mulle kunagi, et seitse harjumust oli terve tema ülikooliprogrammi kõige kasulikum aine.

Meie erinevad rollid on äärmiselt läbipõiminud ja iga osa mõjutab kõiki ülejäänud osasid. Tegelikkuses on inimene, kes hommikul üles tõuseb, duši all käib ja hommikust sööb, seesama inimene, kes suhtleb kontoris klientidega, teeb juhatusele ettekande, käib jõusaalis, koristab kööki või garaaži. Elu on jagamatu tervik. Niisugune holistiline lähenemine on iseloomulik idamaade tarkusele, mis peab elu ja tervise aluseks tasakaalu.

Gandhi on öelnud, et inimene pole võimeline tegema head oma elu ühes valdkonnas, kui samal ajal on ametis halva tegemisega mõnes teises.

Kui näiteks läänemaailma meditsiin vaatleb inimese tervist keemilisest ja emotsionaalsest aspektist lähtuvalt, siis idamaades toob patsient endaga kaasa mitte ainult oma keemia ja emotsioonid, vaid ka oma suhted ja iseloomu ning ideaalis peab arst tegelema kõigi nende aspektidega. – inimese elu tasakaalu aitamisega. Sellise holistliku tasakaaluparadigma olemus on võetud kokku iidses sufismi õpetuses: “Sa arvad, et kuna mõistad ühte, peaksid sa mõistma ka kahte, sest üks ja üks on kaks. Aga sa pead mõistma ka ja´d nende vahel.

Seega tasakaal ei peitu mitte valikus kas üks või teine, see peitub sõnas „ja“. Ehkki igal rollil on oma spetsiifilised omadused, annavad õige põhjakaare printsiibid meile pädevuse, mis kehtib igas rollis ja loob rollide vahel sünergia, mis säästab uskumatult palju probleemide lahendamiseks kuluvat aega ja energiat. Näiteks proaktiivsuse printsiip – oma elu ja valikute eest vastutuse võtmine iseendale - , toimib ja annab tulemuse nii siis, kui on tegemist pahase abikaasa või mässumeelse teismelisega  kui ka siis, kui tegelete vihase kliendi, nõudliku ülemuse või masendunud alluvaga. Empaatia – püüe kõigepealt mõista – loob usalduslikud suhted nii pereringis kui ka sõprade ja töökaaslaste hulgas.

Autor: Enesejuhtimise blogi - Silva Laius, Urve Vilk