Life sucks-ist on pikk maa meeskonnatööni

Mõnikord on nii, et sinu juurde tuleb õigel hetkel just õige raamat. Lugesin hea tuttava antud raamatut "Tribal Leadership" ning päris mitmed mõtted, mis puudutasid inimesi ja meeskondi, paigutusid oma kohtadele. Soovitan tõsiselt raamatut lugeda juhtidel, kel vähemal või enamal määral on ambitsioon oma meeskonda arendada.

Raamatus on toodud viis taset, milles meeskond võib viibida ning lisaks ka soovitused vahendite osas, kuidas meeskonda järgmisele tasemele viia. Ja nii mõnegi taseme kirjeldus on mõtlemapanev, kui mitte enamat. Raamatu autorid jagavad tasemeid vastavalt sellele, mida inimesed organisatsioonides räägivad ja kuidas käituvad. Loe ja vaata, kus sina ja sinu meeskond asute.

Esimene tase –„Elu on vilets“ („Life sucks“). Kuna elu on vilets, siis pole mingit mõtet eetikal, väärtustel, visioonidel, uutel ideedel. Pigem on need mingid nõmedad mängud, et juhtida tähelepanu kõrvale elu põhitõelt – elu pole õiglane, see on vilets koht ja ükskord me kõik sureme. Seega on lihtsam ja mõistlikum mitte pingutada, vaid alla anda. Inimesed tunnevad, et nad on maailmas ja teistest inimestest ära lõigatud – elu on kuskil mujal ja neid pole sinna kutsutud. Ja kui päris aus olla, siis ainsad tõeliselt „valgustatud“ inimesed on need, kes saavad aru, et see, mis seal kuskil kaugel toimub, on ainult hägu karmi reaalsuse kohal. Selline hoiak viib vaenulikkuseni ning ägedad sõnavahetused ja võib-olla ka füüsilised kokkupõrked iseloomustavad esimese taseme inimesi/organisatsioone. Elu on vilets. Punkt.

Kuidas aidata inimest järgmisele tasemel: Rõhuta valikuvõimalust, näita, et on võimalik ka paremini elada (kasvõi enda peal). Suunata inimest sinna, kus midagi toimub ja kus saab olla koos teistega – kasvõi kolleegidega lõunale.

Teine tase – „Minu elu on vilets“ (“My life sucks“). See on edasiminek esimesest tasemest, nii kummaline kui see ka tundub. Sest inimesel on tekkinud teadlik valik – ta teadvustab, et kuskil on kellelgi parem. Ainult et just „minu elu on vilets“. Siin tasemel on tüüpiline inimeste eraldatus organisatsioonist – „mõisa köis, las lohiseb“ jne. Neile ei lähe suurt korda organisatsiooni tegemised, kui näed klienditeenindajat sinu teenindamise asemel kolleegiga lobisemas, siis oled tõenäoliselt sattunud just teise taseme inimeste/organisatsiooni peale. Uuenduste peale ütlevad vanad autoriteedid seal „ma olen seda juba näinud“ – oluline on teeselda töö tegemist, mitte teha tööd.

Ja siis on seal muidugi süüdistamine: „miks keegi ei tee midagi?! ning peamine tegevus on enda abituks ohvriks kujutamine – süüdi on rumal ülemus, vähene haridus, vähesed oskused, kaasa nõrk toetus, valet värvi kontori vaip vms. Muuseas, niipea, kui rumal boss või keegi teine mõne nende pahameelt tekitava asja korda ajab, tekib kohe viis uut põhjust, mille peale õnnetu olla. NB! Ohvrimentaliteet on kergesti nakkav!

Kuidas aidata inimest järgmisele tasemele: väärtustada personaalset panust, tunnustada üksikisiku head tööd, tegeleda inimestega pigem üks-ühele moel kui algatada üle organisatsiooni-meeskonna arenguteemasid. Vältida tuleks vandenõuteooriatega kaasa minemast, st ära rutta kõikide pahameelt tekitanud asjadega tegelema. Kui inimesed liiguvad järgmisele tasemele, kaovad mitmed probleemid iseenesest.

Kolmas tase – „Ma olen suurepärane“ – sina ei ole („I´m Great“ – you are not). Kolmas tase on võitjate tase. See on koht, kus inimesed räägivad lause alguses „mina arvan“ ja „mina tegin“. See on Metsik Lääs ja ühtlasi ka koht, kuhu täna suurem osa edukatest organisatsioonidest asetub. Siin väärtustatakse personaalset panust ning ollakse varmad mõõtma efektiivsust, keskenduma pigem eesmärgile kui protsessile ning räägitakse tulemuslikkusest (NB! personaalsest tulemuslikkusest). Ja siin kogutakse ka enesekindlust, saadakse milleski väga heaks.

Selle taseme varjupool on asjaolu, et inimestest räägitakse kui vahenditest, ressursist. Räägitakse ka koostööst ja meie tundest, ent koostöö sobib ainult seni, kuni see täidab minu personaalseid eesmärke. Ja võitjad juhid, kõnepruugiga „meil on sõda ja me peame võitma“, teevad tegelikult nii organisatsioonile kui inimestele karuteene, surudes seda allapoole, teisele tasemele, kus inimesed  muutuvad taas ohvriteks.  Huvitav on ka suhe kommunikatsiooniga – „inimestele peab rääkima ainult seda, mida neil on vaja teada“ (teadagi, kes otsustab, mida neil on vaja teada). Ja muuseas, võitjad juhid palkavad jutu järgi alati endast paremaid (sest see on ju hea juhi tunnus), ent tegelikult võetakse tööle ikka inimene altpoolt, teiselt „ohvrite“ tasemelt. Sest ainult rumal „võitja“ tekitab endale ise konkurentsi.

Kuidas aidata inimest järgmisele tasemele: see on keeruline, kuna selle taseme inimesed on reeglina oma ala professionaalid, need, kes n.ö tulemuse toovad ja nad on sellest ka teadlikud. Samas võib mõjuda argumendina asjaolu, et raamatu autorite kinnitusel suureneb organisatsiooni tootlikkus järgmisele tasemele minnes 30% võrra. Innusta inimesi tööle projektidega, mis on suuremad, kui mistahes asi, mida ta üksi suudab teha. Toeta ja tunnusta mitmekesisust. Kasvata inimese enda teadlikkust sellest, kuidas tema käitumine inimestele ja suhetele mõjub (nt 360kraadi küsitlus vms). Ja kui muu ei aita, siis võib hoiakut muutuma panna ka ähvardus – „mina võidan“ mentaliteet võib saada takistuseks karjääriredelil.

Neljas tase – „Me oleme suurepärased“ – teie ei ole („We are Great“ – you are not). See on meeskonnatöö tase, kus määravaks on suhted, kus põhiliseks käivitavaks jõuks on ühised väärtused ja ühine missioon. Raamatu autorid kirjeldavad ka ühte huvitavat nähtust, mis iseloomustab neljandale tasemele liikunud organisatsioone/inimesi. Nimelt loovad nad triaade, st suhteid kolme inimese vahel. Sama toimub meeskonna sees – sööma minnakse kolmekesi, mitte kahekesi. Neljandal tasemel toimub paljuski see, mida kirjeldatakse mitmel pool siis, kui räägitakse ideaalsest meeskonnatööst. Ja samas on see konkureerimine teiste meeskondade/organisatsioonidega.

Kuidas aidata inimest järgmisele tasemele: Loo niipalju triaade kui suudad, st ühenda inimesi. Aruta inimestega regulaarselt: mis asjad on meil hästi? Mis asjad vajaksid veel tööd ja kuidas seda teeme? Aita inimesel näha võimalusi oma võimete, huvide, unistuste ühendamiseks.

Viies tase- „Elu on suurepärane“  („Life´s Great“). Meeskonnal on siis „vaim“ peal. Enam ei konkureerita teise meeskonnaga, vaid tehakse asju sellepärast, et see on mõnus, et see on oluline (kasvõi maailmale). Kahjuks on see tase ajutine ning sagedasti vajutakse taas neljandale tasemele. Et siis mingi aja pärast, võimaluse avanedes taas viiendale tõusta.

Paar olulist asja veel:

Tasemetest ei saa üle hüpata. Ka Kolmanda taseme individualistlik ja egoistlik võitjasuhtumine, mis meeskonnatöö lammutab, on vajalik selleks, et päris meeskonnatöö tasemel täisväärtuslikult osaleda jne.

Selleks, et inimesed sinust aru saaksid, tuleb rääkida nende keelt – pole mõtet rääkida väärtustest ja maailma parandamisest inimesele, kes on (ajutiselt) valinud teise taseme ohvri rolli.

Kus sina ja sinu meeskond asute?

Osale arutelus

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Tallinna Õpetajate Maja – väärikas peo ja koolituskoht vanalinna südames

Tallinna Õpetajate Maja on raekoja platsi ääres asuv kolmest majast koosnev kompleks, kus on võimalik korraldada pidusid, konverentse, koolitusi, vastuvõtte, kontserte ja palju muud.

Krahv Mannteuffeli suvemõis (Kursi jahiloss)

Eestimaa keskel, käänuliste Pedja ja Kaave jõgede vahelisel alal on ellu ärganud üks vana ja majesteetlik hoone. See on krahv Mannteuffelile kuulunud suvemõisa peahoone aastast 1888, rahvasuus tuntud kui Kursi jahiloss. Seda maja võiks nimetada ka Eesti jahilosside krooniks, ajaloole on väärikas koht tuttav juba 130 aasta jooksul.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine