14. detsember 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Mida teha kriitikaga?

Et kellegi kriitikaga toime tulla, peame teadma, mis nähtus see on. Enese jaoks olen lahti mõtestanud kriitika olemuse järgmiselt:

 1) Mittemõistmine.

 2) Midagi, mis tugineb üldjuhul negatiivsel minevikukogemusel.

3) Kriitika alla sattunud subjekt on oma tegevuse/ tegevusetusega loonud seose kritiseerija minevikukogemusega, mis on temas esile toonud ebakindluse, ärrituse, viha jms negatiivsed tunded.

4) Suutmatus esile kerkinud emotsioonidega tegeleda põhjustab reaktsiooni, see tähendab püüdu vabastada endast kogunenud negatiivsus. Reaktsioon väljendub kas rünnakus või põgenemises. Kolmas võimalus on ignorantsus, viimase puhul pole ärritus piisavalt tugev, et reaktsiooni, tegu, esile kutsuda.

 Sellest johtuvalt: kriitika on alati kritiseerija enda probleem, mitte kritiseeritava oma, seega tuleks märgata endas neid põhjusi, mis sunnivad meid kriitilised olema.

Kriitikale ei pea reageerima. Kriitikatule alla sattudes tekib tavaliselt soov sellele vastata ja kui on tegu kahe kolleegiga, kes “samal tasapinnal”, siis seda sageli ka tehakse. Kui see on ülemuse ja alluva vahel, siis kipub alluv selle lihtsalt alla neelama ja talitab nii nagu “õige” või “peab”.

Õigus saab meil aga ainult olla iseenda suhtes, s.t igaühel on õigus. Õigus on arusaam, mis on tekkinud kogetu põhjal.

Leian, et me ei saa teist inimest päris lõpuni mõista, kui ei olda samu asju  kogetud, sest kogemust ei saa edasi anda, seda saab vaid kirjeldada. Sõnadest arusaamine pole aga kunagi võrdväärne reaalselt läbi tehtuga.

Inimese taustsüsteem kujundab tema reaalsuse. Sattudes kriitika alla ei peaks end õigustama hakkama, vaid tuleks uurida läbi küsimuste esitamise, mis kriitika taga on. See on muidugi ideaal, mis alati võimalik pole.

Indiaanlastel oli huvitav komme- nad ei vastanud kunagi esimesele rünnakule, vaid taandusid viisakalt. See oli kui viisakas märguanne “vastasele”, et nii pole vahest ehk mõistlik talitada. Alles seejärel kui (verbaalne) rünne, muutus sagedaseks, regulaarseks, võeti selles suunas midagi otsustavalt ette. (Esimeseks) eksimiseks jäeti alati võimalus.

Ja üks asi veel. Kui sa pole elus kordagi kriitikatule alla sattunud, oled sa elu kas maha maganud või pole sa üldse elanudki. Kriitika on alati ka tegude/ tegutsemise üks kaasnähtusi.

 

 

Autor: Urve Vilk, Enesearengu blogi - Kristo Kiviorg

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700