21. detsember 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kogukonna vastuseisu tunnetades mõtle esmalt läbi, kui oluline on rahva arvamus ja kas see mõjutab kuidagi sinu projekti kulgu/edu? Kui see on teada, siis võid minna järgmise sammu juurde ja esitada veel mõned küsimused:

Kas vastuseisu peab vähendama?

Kas opositsiooniga peab kohtuma?

Kas peaksime hoopis tegelema poolehoidjatega?

Või peaksime tegema kõike kolme?

Ülesanne: oponentide hulga vähendamine.

Järgnevate tegevustega peaks vähendama oponentide arvu miinimumini või tagama olukorra, kus nad ei tule iga kord avalikele kogunemistele ega sega projekti planeeritud kulgu. Opositsiooniga läbirääkimiste pidamine on alati keeruline, sest mida rohkem nendega „vales keeles“ rääkida, seda rohkem oponente tekib ning seda enam vastasseis süveneb. Kuid ka siin on võimalusi olukorda pehmendada – valides õiged kõneisikud, teemad jne.

Kogukonnad on maakasutust hõlmavate projektide vastu enamasti järgmistel põhjustel:

Puudulik informatsioon – enamus probleemidest tulebki sellest, et infot on vähe ning vastuseta jäänud küsimused täidetakse inimeste peas alati kõige koledama stsenaariumiga. Samas on sellest kõige lihtsam üle saada. Tuleb jagada võimalikult palju informatsiooni (uudiskirjad, väiksemad koosolekud, üks ühele kohtumised jne), et kõigil oleks projektist ühesugune arusaam. Siinkohal tuleb arvestada ka info edastamise kiirusega, sest kui info lekib enne  ametlikku  aega kogukonnani, on juba hilja. Oluliseks märksõnaks on kindlasti ka ühtne kommunikatsioon ja ühed kindlad sõnumid. NB!: kogukonna informeerimiseks ei soovita kasutada suuri rahvakoosolekuid, sest sinna tuleb oponente, kes saavad teiste omasugustega kokku, saavad veel rohkem indu ning rikuvad kogu koosoleku. Näost näkku infot tuleb jagada väiksemates ringides.

Täitmata emotsionaalsed vajadused – mitmed kogukonna liikmed võivad asuda vastasleeri omamata midagi konkreetse projekti vastu. Neile on oluline oma liidrirolli demonstreerimine ja olla kogukonnale oluline. Samuti, kui mõistetakse, et enamus punktidest kirjeldatud projektis enam muuta ei saa (kõik on suurte poolt juba otsustatud), siis viiakse vaidlus emotsionaalsele tasandile.

Väärtuste konflikt – mõned vastasseisjad näevad arendustegevust kui moraalset konflikti hea ja halva vahel. Õnneks on see suhtumine ajapikku muutunud. Inimesed tunnetavad, et maa kasutamine (erinevatel ärilistel eesmärkidel) on loomulik, sest see annab ühiskonnale lisaväärtust. Samas tegutseb edasi hulk äärmuslasi, kelle jaoks jääb looduse algsel kujul säilitamise vajadus alati ärilistest arendustest olulisemaks. Siinkohal tulebki selgeks teha, kas tegemist pole mitte tumerohelistega, kelle arvamust on väga raske muuta. Lahenduse leidmiseks tuleb leida vastastega ühine keel eelkõige jagatud väärtuste tasandil, mitte leida lahendust konfliktsetele nüanssidele. Nii on läbirääkimised alati tulemuslikumad. 

Positiivsed vs negatiivsed huvid – maakasutust hõlmavatel projektidel kohtuvad alati negatiivsed ja positiivsed huvid. Mõned kogukonna liikmed näevad, et uus arendus toob kaasa töökohti, paremaid elamistingimusi, uusi makse, mis võimaldavad panustada kogukonna arengusse jne. Samas kardab  teine leer  jääda ilma miljööväärtuslikust keskkonnast – nad on valinud oma elamiskoha  selle järgi, et seal on kõik olemas ning nad ei soovi midagi juurde!

Augu pähe rääkimine – arendajad kasutavad projekti maha müümisel pea alati ratsionaalset möönmist – toovad välja kasud, numbrid jms. Samas kogukond, kes seda kuulab, läheneb olukorrale emotsionaalselt. Seega ollakse erinevatel lainepikkustel. Lahendus: ühine lainepikkus.

Läbirääkimised – konflikti lahendamiseks hakatakse enamasti pidama läbirääkimisi. See eeldab järeleandmisi, kuid need on ettevõtja jaoks kulukad ja tihti ei kanna  isegi eesmärki. Läbirääkimistel on neli võimalust:

1.Kompromiss – kui tegemist on pealtnäha lihtsa probleemiga nagu näiteks ehitatava hoone kõrgus, siis on lihtne jõuda osapooli rahuldava kokkuleppeni. 

2.Vahetuskaup – kui õhus on mitmeid probleeme, siis võib valida neist ühe, teha järeleandmine, kuid paluda vastutulekut ka kogukonnalt.

3.Haarde laiendamine – kui soove on palju ja nende rahuldamine võimatu, siis tuleb kaasata väliseid sidusrühmi (linn, vald), kes oma lubadustega kogukonna tuju tõstaksid.

4.Ühine otsuste tegemine – oponendid arvavad, et nemad peaksid alati otsuste tegemise juures kohal olema (nende arvamus on sama oluline kui arendajate oma). Kui sellist varianti kasutada, siis peab arvestama, et ükski arendus ei saa enne rohelist tuld, kui kõik osapooled on rahul.

Kogukonna vastasseisuga tegelemisel pole ühtset retsepti, mis mõjuks iga kord samamoodi. Alati peab analüüsima olukorda ning valima endale parima lähenemisviis. Kui kodutöö on hästi tehtud, võib olla kindel, et piisavalt usina tööga saab oponentide hulka oluliselt vähendada.

Autor: Urve Vilk, PR-blogi Vare & Jaakkola