28. detsember 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Lõpuks on kõik hästi või pole see veel lõpp...

Paar nädalat tagasi märkisin ühes seminaris üles huvitava mõttekillu: “Lõpuks on kõik hästi, ja kui veel ei ole, siis pole see järelikult veel lõpp.”

Minu jaoks oli see väga tähendusrikas lausejupp. Kui tunneme, et teeme eneste jaoks õiget asja, kuid kõik ei lähe päris nii, nagu soovitud, pole sellest hullu miskit.

Peamine põhjus, miks asjad katki kipuvad jääma, peitub selles, et kipume andma liiga vara negatiivset hinnangut olukorrale ehk oleme tulemuste suhtes kannatamatud: “See ei vii mitte kusagile”, “See ei tööta” jne.

Head asjad juhtuvad, aga veidi hiljem kui me oodata oskaksime.

Juhtub siis, kui me seda kõige vähem ootame ja väga sageli, kui oleme oma mõtetes oma eesmärkidest juba loobunud (loobumine ei ole allaandmine!)

Võib päris kindlalt väita, et edu ei ole meelakkumine, kui supermehed ja -naised välja jätta on iga edu taga järjepidev töö. Loteriiga võidavad üksikud. Inimesed, kes on edukad, ei ole seda kunagi juhuslikult. Tihtilugu on aga nii, et nähakse ainult jäämäe veepealset osa, tulemust ning ei hoomata seda, mis selle taga on.

Selles edukuse segus on kindlasti kolm komponenti:

a) armastus tegevuse enda vastu (mitte hüvede ning positsiooni ihalus)

b) julgus minna (usk) ja teha (ja ka kaotusi vastu võtta kui nõnda minema peaks)

c) õnne

Neist viimast, õnnefaktorit ei saa “plaani võtta”, kuid olen märganud, et seda esineb rohkem neil, kes eneste jaoks meeldivaga tegelevad. Kahe esimese punktiga on lihtsam: peame teadma, mida tahame ja omama julgust seda teha. Koos teadmisega rakendub jõud.

Ideejupi elluviimine, mis metsajooksu tehes, suustades või aeroobikatrenni tehes tekkis, hakkab tõeliselt elama hetkest, kui me seda mõttejuppi kellegagi jagame. Kui kokku juhtuvad saama kaks eneseusklikku inimest, võib suuri asju sündida. Vaid hirm (peites end sageli erinevate maskide- ei oska, ei jaksa, pole piisavalt raha jms taha) saab meid taganema sundida. Siinkohal sobiks välja tuua surematu Mark Twaini ütlus: “Mu elus on olnud palju raskusi. Enamus neist pole aset leidnud.”

Tegelikkuses pole meil kellelgi midagi kaotada, on ainult hirm ning arvamine, et on. Võtkem uude aastasse ports julgust kaasa ning tehkem ära see, mida kõige enam kardame, sest meie suurimate hirmude taga peidavad end suured võimalused.

2011 elan täiel rinnal, olgu vihma, päikest, äikest, läbimurdeid, tagasilööke, ei lase ennast häirida ning lähen oma parimate kavatsustega edasi.

 

Autor: Urve Vilk, Enesearengu blogi - Kristo Kiviorg

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700