20. jaanuar 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Oma raamatus The Common Denominator of Success (Edu ühisnimetaja) kirjutab ta, et see üks tegur, mis tundub kõigist teistest, mis on ka tähtsad (nt kõva töörügamine, hea õnn, kasulikud suhted jm), peajagu olulisem, on oskus seada esmatähtsad asjad esikohale.

Ta täheldas, et edukatel inimestel on harjumus teha asju, mida läbikukkujatele ei meeldi teha. Ka edukatele ei pea nende asjade tegemine just ilmtingimata meeldima, kuid nende vastumeelsus allub nende eesmärgikindlusele. See omakorda nõuab suuna, eesmärgi ja väärtushinnangute selget tunnetamist ehk oma sisemuses põlevat „jah“ sõna, mis teebki võimalikuks ebaolulistele asjadele „ei“ ütlemise.

Kui inimestelt küsida, missuguses kolmes valdkonnas nad end kõige ebakindlamalt tunnevad, väidab enamus inimesi, et distsipliini puuduses.

• Suutmatus määratleda prioriteete.

• Suutmatus või soovimatus organiseerida oma elu nende prioriteetide ümber.

• Distsipliini puudus, et tegutseda oma prioriteetidest lähtuvalt.

Kui sügavamalt mõelda, siis häda on siiski selles, et prioriteedid pole nii selgeks mõeldud, naha vahele kulutatud ning südamesse ja hinge kasvatatud, mis teeks „ei“ ütlemise ebaolulistele asjadele võimalikuks.

Ehk rääkides 7 harjumuse keeles - teist harjumust ehk alusta lõppeesmärki silmas pidades, napib. 

Autor: Enesejuhtimise blogi - Silva Laius, Urve Vilk