25. jaanuar 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Hirm maskeerib end erinevatesse vormidesse ja väga sageli on raske aru saada, et tema meid tegelikkuses liigutama sunnib.

Kas kardad välja öelda, mida tegelikkuses mõtled? Kas kardad oma turvalisuse pärast? Kas lubad inimestel enesele pähe istuda? Hirm võib peita end hoolimisse, saavutusvajadusse, jõulisusse, kuhu iganes. Aga olgu ta ükskõik millesse maskeerunud, käib temaga kaasas üks tundemärk - meie keha läheb tema tõttu pingesse. Ilmekalt väljendub see spordis, suurvõistlustel, kus soojenduskatsetel tehakse reeglina paremaid tulemusi kui võistluse ajal.

Kõige halvem mida me iseendaga teha saame, on mitte omada julgust olla see, kes oleme, nii heas kui halvas. Pole võimalik, et meis on ainult head küljed. Õigupoolest olen märganud, et mida sügavamad on meie voorused, seda sügavamad on ka nende varjuküljed, meie tumedam pool, mida kangesti olematuks teha ihkame, aga mis ikka ja jälle õnnestuda ei pruugi.

Teiste pärast pole vaja muretseda, nende hinnangut karta, sest kõik me oleme nii ehk naa omaenestes piisaval määral hõivatud, et teisi märgata, neist põhjalikumalt aru saada.

Kohandumine on oluline oskus, kuid kui see toimub meie endi näo kaotamisega, pole asi päris õige. Kui meilt võetakse võimalus olla meie ise, siis me kas hakkame selle vastu võitlema (kasvõi trotsi pärast juba), lahkume või lepime olukorraga ehk mandume, loobume iseenda eest vastutamast.

“Mitte keegi ei saa sinu seljas istuda, kui su selg sirge on.” Need sõnad kuuluvad Martin Luther King juuniorile ja õigus tal on.

Hirmu omadus on reageerida, ta saab oma jõu tulevikust, mida me kontrollida ei suuda.

Reageerides ei loo me uut, vaid tegutseme juba omandatud kogemuste pagasist lähtuvalt ehk me käitume päris jaburalt, otsides võimaliku tulevikusündmuse lahendamiseks vastuseid minevikust. Reageering on hirmu tagajärg, looming aga huvi tulemus. Kui meie teod on kantud huvist, oleme innustunud, mis on eeldus pikaajaliseks suunatud tegevuseks (meil on tõmme ehk drive millegi suunas), kus tagasilöögid meid nõnda lihtsalt rivist välja ei löö. Hirmukütusega ringi sõites põrkume aga takistustest enamasti tagasi.

Hirmust ei vabane teda ületades, kui siis vaid hetkeks. Temast ei saa muud moodi lahti, kui tuleb temaga silmitsi seista, temast läbi minna. Jah, tal on komme meid põgenema sundida ja kui me eest ära jookseme, saab ta sellest jõudu juurde.

Kui me põgenemise lõpetame ja talle vastu läheme, temast läbi kõnnime, näeme, et tegelikkuses polnud tema taga mitte midagi, oli vaid illusioon.

Hirmu vastandiks ei ole julgus, vaid hoopis vabadus. Julgus on vabaduse kaasnähtus, tema paarimees.

Vabadus on ka vastutus, seetõttu on seda psühholoogilisel tasandil raskem kanda kui vangistust (töökeskkonna kontekstis loovust pärssiv struktuur ning reeglistik).

Autor: Urve Vilk, Enesearengu blogi - Kristo Kiviorg