15. veebruar 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kuigi praegune keeleregulatsioon vajab värskendust, on eelnõus mitmeid küsitavust tekitavaid sätteid, eelkõige kaupade ja teenuste osutamisel.

Teabekeelega seotud muudatused

Kaupade ja teenuste tarbijal on õigus eestikeelsele teabele ning teenindamisele. Plaanitava keeleaseaduse muudatustega laiendatakse eestikeelse teabe saamise õigust ka juriidilistele isikutele ja piiratakse otseselt võõrkeelte kasutamist kaupade, teenuste osutamisel. Näiteks avalikku kohta paigaldatud viidad, sildid, ettevõtte liiginimetus ja välireklaam peavad olema eestikeelsed. Alternatiivselt võimaldab regulatsioon lisada tekstile tõlke, kuid eestikeelne tekst peab olema esikohal. Muudatuse eesmärk on tänavatel laiaulatuslikku võõrkeelsete siltide kasutamise piiramine ja arusaadavuse tagamine. Uue regulatsiooniga rõhutatakse, et eestikeelsuse nõue laieneb just avalikus kohas antavale teabele.

Ettevõtte liiginimetused ja kaubamärk

Selline ettevõtte liiginimetuste avaliku kasutamise regulatsioon tähendab seda, et linnapildis ärihoonetel paljukasutatud hispaaniakeelse sõna „plaza“ juurde tuleks lisada täpsustav teave. Näiteks hoone üldnimi „Metro Plaza“ tuleks muuta eestikeelseks või kirjutada juurde lisateave „büroo- ja kaubandushoone“ või midagi sarnast. Sama muudatus puudutab levinud inglisekeelset sõna „lounge“ määratlemist vastavalt kohviku, baari, ilusalongi või muu äritegevuskohana. 

Kaubamärgi kasutamisel isiku tegevuskoha tähisena või reklaamis tuleb selle võõrkeelses sõnalises osas sisalduv oluline teave esitada ka eesti keeles. See puudutab tähiseid, mis näitavad kaupade või teenuste liiki, kvaliteeti, hulka, otstarvet jms. Näiteks kaubamärgi „BonBon Lingerie“ juurde tuleb sellisel juhul lisada teave „naistepesu“. Kaubamärgi või selle osa  tõlkimine mõjutab kaubamärgi tajumist tarbija poolt, selle eristusvõimet ja õiguskaitset, sest selline säte ei võimalda kaubamärgi kasutamist registreeritud kujul. Kaubamärgi peamine funktsioon on siiski eristada ühe ettevõtja toodet teise ettevõtja omadest.

Interneti kodulehed

Uue sättena on eelnõus veebilehtede keele regulatsioon. Veebilehed, mis sisaldavad võõrkeelset teavet äriühingu, mittetulundusühingu, sihtasutuse või füüsilisest isikust ettevõtja tegevusvaldkonna või pakutavate kaupade, teenuste kohta, peavad olema kättesaadaval ka eesti keeles. Tarbijal on õigus saada pakutava kauba või teenuse kohta ohutuse, samuti tervise, vara ja majandushuvide kaitse seisukohalt vajalikku teavet. Eelnõu ei täpsusta, kas peetakse silmas kogu veebilehte, mis võib koosneda mitmetest erinevatest lehtedest ja kas nimetatud säte kohaldub ka veebilehe võõrkeelsele osale. Kui kohaldub, siis võib see osutuda veebilehe omanikule ülemäära koormavaks.

Lepingukeele  uuendused

Võlaõigusseadus sätestab eesti keeles lepingu koostamise nõude ainult üksikutele lepinguliikidele. Keeleseaduse muudatusega sätestatakse, et tööleping ja võlaõigusseaduse alusel sõlmitud leping, mis lepingu ühe poole jaoks ei seondu majandus- ja kutsetegevusega (nt  kulleriteenuse leping), samuti avaliku teenuse osutamise leping, sõlmitakse eesti keeles. Selle eesmärk on kaitsta eelkõige lepingulise suhte nõrgemat poolt – töötajat või isikut, kes osaleb lepingulises suhtes mitte seoses oma igapäevase majandustegevusega.  Lepingpooled on alati vabad kokku leppima ka mõne muu keele kasutamises.

Lepingukeele selline regulatsioon on igati tervitatav, kuid eelnõus esitatud kujul avalikus kohas võõrkeelte kasutamise piiramise ja ühtlasi ettevõtja valikuvabaduse riive vajalikkus ja mõttekus on küsitav. Võib-olla ei tasu Eesti tarbijat siiski alahinnata ja keelekultuuri kaitsega liigselt üle pingutada.

Autor: Urve Vilk, PR-blogi Vare & Jaakkola