15. märts 2011
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Oled sa sihi- või eesmärgipärane?

Pealtnäha võib tunduda, et sõnadel sihi- ning eesmärgipärane pole mingit vahet. Minu jaoks pole aga tegu vaid sõnademänguga, vaid fundamentaalse erinevusega.

Areng saab ainult olla sihi-, mitte eesmärgipärane. Eesmärgid on kui verstapostid teel, mis mingi ajahetkel täituvad/ ei täitu. Eesmärk on arengu osa, mitte areng ise. Iga kord kui me oma eesmärgi realiseerime/ ei realiseeri, tuleb meil otsida, miskit uut mille poole liikuda, kaotame justkui korraks jalgealuse.

Eesmärkideni saab jõuda kui meis on piisav kogus tulemusele orienteeritust, tahet, usku, jõudu, usaldust. Tulemusele orienteeritus kannab endas nii positiivset kui negatiivset alget. Positiivses mõttes on ta üks loome algjõude koos vajadusega ehk gaasipedaal. Negatiivses mõttes kannab ta endas (enese)vangistuse printsiipi - mida rohkem me ihkame, seda vähem tegelikult saame. Ja kui saamegi, pole me ikka olemasolevaga rahul, vaid vajame lisa.

Sihipärasuse katalüsaatoriks on tunne, too tilluke joovastus, mis meis aeg-ajalt esile kerkib, andes aimu, et oleme õiges suunas (suhtumises) liikumas.

Eesmärkide võimalikuks kaasnähtuseks on pinge, sihipärasusel see aga puudub.

Kõik edu saavutanud sportlased, ettevõtjad maailmas on olnud esmalt sihi-, mitte eesmärgipärased. Siht on armastus tegevuse vastu ning eesmärgid sellega kaasnevad nähtused ehk tenniseväljakule mängima toob meid esmalt tunne, mitte eesmärk, viimane tuleb alles peale seda.

Meele loomulik püüd on liikuda sinna, kus ta tunneb rohkem huvi/õnne peidus olevat. Seega kui meie tähelepanu köidab miski, siis pole see kindlasti asjata nõnda, vaid tollel hetkel ilmselt midagi, mida on vaja teha või uurida.

Protsessi kui nähtust pole võimalik ette välja mõelda, seda on püütud teha terve inimeksitentsi vältel, kuid mitte kunagi pole see päriselt õnnestunud.

Pole vaja teada ette rohkem kui üks või kaks käiku. Mis tuleb kolmanda või neljandana, ei pea hetkel meie teadmises olema, see selgub esimese ja teise sammu käigus ehk kui mängid tennist ja pall parajasti sinu väljaku poolel pole, ei ole vaja tühja reketiga niisama vehkida ning oma platsi poolel ringi joosta, rabeleda, tõmmelda. Tuleb oodata, millal pall tagasi lüüakse ja tegutseda siis vastavalt oma parimatest oskustest ja teadmistest lähtuvalt.

Kui me ei tea, millisel sihil liikuma peaksime, ei puhu meile kunagi soodsat tuult.

 

Autor: Urve Vilk, Enesearengu blogi - Kristo Kiviorg

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700