Hele laks motivatsioonile

Kui ma olin 7-aastane, kutsus naabripoiss mind väravpalli trenni. Pidavat igavesti äge mäng olema. Või jah, ega selles vanuses väga vahet polnud, mis mänguga oli tegu. Peaasi, et sõbrad käisid.

Nii läksingi ühel sügisehommikul koos sõbraga toonase TPI spordihoonesse ja väriseva südamega astusin treeneri ette. Õnneks oli seal minusuguseid veelgi ning pealegi olin juba enne Mustamäe paneelmajade vahelistel palliväljakutel karastunud, niisiis ei valmistanud mängu lülitumine mulle suuremaid probleeme.

Ja sedasi ma hakkasingi paar-kolm korda nädalas trennis käima. See oli minu esimene trenn ja mõistagi tundsin selle üle uhkust, olin ju ise selle valiku teinud.

Kõik oli tore, ehkki mänguna oli käsipall minu jaoks ehk veidi liiga kontaktirohke, lugesid ka seal omadused, milles ma endaealiste kohta hea olin: kiirus, reageerimisvõime, ka vastupidavus jne. Kõik oli tore sinnamaani, kuni nägin ühel võistlusel, kui treener „motiveeris“ üht minust paar aastat vanemat mängijat. Lahtise käega laks näkku, käre ja valjuhäälne sõim. See poiss tollel päeval enam midagi olulist mängus korda ei saatnud. Avastasin ka, et see ei olnud ainuke kord ega erand, just võistluste ajal oli treeneril muutunud harjumuseks motiveerida poisse laksude ja sõimuga. Poisid mängisid hirmuga. Ja sageli ka võitsid. Toonane Tallinna oktoobri rajooni spordikool oli käsipallis absoluutne Eesti tipp.

Paari-kolme kuu pärast tundsin, et see pole ikka vist see õige ala. Isale-emale veel öelda ei julgenud, ent mõnel korral ronisin trenni minemise asemel paar trepivahet ülespoole ja istusin ning ootasin seal, kuni ema-isa tööle läksid. Et siis tuppa tagasi hiilida. Kuni viimaks asi kuidagi välja tuli ning siis loo ära rääkisin. Treenerist ja sellest, et võib-olla see ikka pole minu ala. Või palju see 7-aastane sügavamate põhjuste üle juurelda oskabki.

Selle treeneri nägu ja hele laks ühe teise poisi põse pihta meenub mulle alati, kui räägitakse sellest, et kuulamine, motiveerimine, toetamine on kõik toredad asjad, aga kui tahad tulemusi, siis kõva käega juht saavutab neid kiiremini ja paremini. Seda treenerit, kes tänaseks on manalamees, peeti sajandi parimaks Eesti käsipallitreeneriks ja tema hoolealustel oli ja on ette näidata terve rida saavutusi.

Ja ometi mõtlen ma iga kord, kui ta nägu silme ette tuleb: milliseid tulemusi oleks ta saavutanud siis, kui ta oleks oma armastuse käsipalli vastu ja erakordse energia ning töötahte panustanud toetamisse, mängu vastu huvi tekitamisse, kõigesse sellesse, mida üks 7-aastane või ka täiskasvanu treenerilt tegelikult ootab. Kahjuks me sellele küsimusele vastust ei tea.

Igal juhul tulin sealt trennist ära ja hiljem olen proovinud vältida (möönan, mõnikord ka ebaõnnestunult) sõltumist inimestest, kelle kogu motivatsiooni arsenal koosneb „hele laks“ tüüpi vahenditest.

Osale arutelus

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Pidupäev ajaloolises Roseni Tornis

Eksklusiivsed peoruumid - Roseni Torni väga hea asukoht südalinna tuiksoonel, kaasaegne esitlustehnika ning suurepärane ajalooline interjöör loovad mõnusa keskkonna erinevateks sündmusteks.

Viljandi Pärimusmuusika Ait

Viljandi Pärimusmuusika Ait on mõnus koht, kuhu tulla kontserdile, loengusse, seminarile, konverentsile, tähtpäevi pidama ning vaadet ja õhkkonda nautima. Asume Viljandi südames, Viljandi Lossimägedes ja 360-kraadine postkaardivaade on hinna sees.

Küsitlus

Kuidas Sinu firmas suvepäevi peetakse?

  • Kahepäevased suvepäevad linnast eemal
    28%
    28%
  • Ühepäevased suvepäevad linnast eemal
    17%
    17%
  • Meeskonnaüritus töökoha lähedal
    10%
    10%
  • Suvepäevi ei peeta
    45%
    45%

Valdkonna tööpakkumised

KAAMOS GROUP OÜ otsib BÜROOJUHTI

Kaamos Group OÜ

27. jaanuar 2019

PricewaterhouseCoopers ootab oma tiimiga liituma kahte ASSISTENTI

PricewaterhouseCoopers AS

27. jaanuar 2019

Uudised

Teabevara