Ühel minu avaliku esinemise koolitusel oli üks tütarlaps, kellel oli kaasas pulsikell. Iga kord, kui esinemas käis, vaatas ta, mida see näitab. Esimesel korral oli tulemuseks keskeltläbi 50 lööki minutis rohkem kui tavalises olukorras. See on juba nagu paraja koormusega treeningu ajal. Seda esinemist alustas ta lisaks veel ka vabandusega "Vabandage, kui ma midagi segi peaks ajama - ma olen kohutavalt närvis, isegi pulsikell näitab minuti kohta 50 lööki tavapärasest rohkem." Huvitav on aga see, et sellisest keha tegevusest hoolimata ei olnud tüdruku esinemisest mitte kordagi aru saada, et tal midagi viga võiks olla. Vastupidi - ta esines väga enesekindlalt, mängis oma hääletooniga ja pidas ka õige koha peal paraja pikkusega pause. Sedasama tagasisidet andsid talle kohe ka ülejäänud osalejad.
Tulemused olid juba mõne tunni pärast näha: kuivõrd nüüd esineja teadis, et tema närvilisus ei ole teistele arusaadav, siis näitas pulsikell juba oluliselt tavapärasemale südametegevusele ligilähedaseid tulemusi ja tüdruk ise ütles ka, et selle võrra oli oluliselt kergem rääkida.
Kas sissejuhatust vabandamisega alustades saad sellega plusspunkte?
Kindel vastus on, et ei saa. Kuulajaid ei huvita sinu vabandamine, eriti kui nad ei taipa, millest sa räägid - näed ju täiesti enesekindel välja. Kui sa ei ole oma esinemiseks korralikult ette valmistunud, siis sellest saab kuulajaskond ilma sinupoolsete vihjeteta ka ise üsna ruttu aru. Närvilisus on täiesti loomulik asi ja isegi kui keegi sinu närvilisuse peaks ära tabama, siis mitte keegi sellest suuremat numbrit ei tee. Pea ikka meeles, et need sümptomid, mida sa tunned, on kõik sisemised ja enamasti välja need ei paista. Kõik see omakorda peaks sulle omajagu enesekindlust süstima.
Autor: Urve Vilk, Avaliku esinemise blogi - Janek Tuttar