23. august 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Elu pole võimalik ette planeerida eilse põhjal (mida me kogu aeg teeme, sest peale mineviku ei tunne me midagi), on vaid hunnik tõenäosuseid kuidas eile oli ja mis homme olla võiks koos ühe ja ainsa kindla asjaga- et midagi kindlat ei ole, et kõik muutub aegruumis.

Paratamatult tekib küsimus - kui pikalt peaks asju ette planeerima? Enese jaoks olen asjad lahti mõtestanud nõnda- tea, mida tahad, esimene ja teine samm, mida astuda, on meil tavaliselt teada ja kõik ülejäänud vormub TEGUTSEMISE (mitte planeerimise!) käigus.

Ja kui sa kogu eelneva jutu põhjal hüüatad:

“Kallis, ma mõistan sind! Mõistan!”, siis sa saad aru aga mõistad omamoodi, mitte nii nagu mina.

Me kanname oma mineviku mustreid endaga kaasas ja meie käitumine on väga suures ulatuses põhjustatud sellest. Me võime vaid aimata, teada mida keegi tunda võib, kuid me ei saa mõista, sest mõistmine tuleb ainult läbi praktilise kogemuse. Teadmine ainuüksi aga ei tähenda mõistmist. Raamatutarkus on raamatutarkus, see on riskivaba. Selleks, et kogeda ise, tuleb alati riskida, sukelduda tundmatusse, kas just pea ees aga jalad ees kindlasti. Ja kui see sukeldumine peaks tähendama seda, et saad kellegi käest selle tulemusel jalaga tagumikku, ei tähenda see muud midagi kui seda, et oled lööjatest sammu-kaks ees.

PRAKTILINE ÜLESANNE:

Vaatle oma reaktsioone - kui mingi olukord meie ees lahti rullub jälgi oma emotsioone ja sellele järgnevat hinnangute tulva. Vaata, mida hinnang sisaldab, kirjuta üles. Tee seda iga kord, kui miskit sind ärritab, vaata, mis on selle ärrituse taga - mis minevikukogemus see on, mida me ära seedida ei suuda?

Autor: Urve Vilk, Enesearengu blogi - Kristo Kiviorg