24. august 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kui oled tööle võetud, tuleb Sul täita ülesandeid, mille eest ju ka palka makstakse. Kuid inimese enda teha on see, mil moel saavad asjad tehtud – kas on see kõikidele naeratades lubadusi andes või selgelt end väljendades  - ma ei saa sind aidata, sest selleks on liiga vähe aega.

Sageli pendeldame kahe äärmuse vahel – palju lubades, kõigile vastu tulles ja oma seisukohti endale hoides ja – vihaselt rahulolematust väljendades. Me kogume vähehaaval rahulolematust iseendaga, et ei suuda oma seisukohti teisteni viia ja lepime sellega, mida kõike teised meilt ootavad. Kuni see enam meie sisse ära ei mahu ja plahvatame, öeldes ehk liigagi järsult, mida me sellisest käitumisest või asjaajamisest arvame, kus minuga ei arvestata.

Kuidas saavad teised Sinuga arvestada, kui Sa neile ei ütle, mida mõtled ja kuidas soovid, et töö tehtud saaks? Kui teised sulle „sisse sõidavad“, siis lased seda ise teha. Siin on küsimus enesekehtestamisoskuses.

Olen kuulnud selle sõna kasutamist jõu kasutamise võtmes – ma kehtestan ennast, kui saan, mida tahan. Tegelikkuses saame end kehtestada, kui kuulame teisi ja väljendame ennast. Kui lähtume põhimõttest – koostöö saab toimuda vaid siis, kui mõlemad pooled on rahul. Kui saan oma tahtmise mingil riukalikul moel, jääb teise hinge pahameel või rahakotti tühi sahtel. Ja tavaliselt sel moel sõlmitud kokkulepped ei jää püsima, teine püüab omalt poolt saada teises olukorras oma tahtmist. See on see Andrese ja Pearu vägikaikavedu. Lõpuks kaotame suhetes, inimlikus koostegemise rõõmus ja ühel hetkel lähevad teed lahku. On see siis äris või isiklikus elus.

Seepärast:

·     Ära karda rikkuda suhteid oma selge eneseväljendamisega, ütle selgelt milline on Sinu seisukoht, arvamus, ootus. Nii austad oma kaaslasi ja annad neile võimaluse aru saada Sinu vaatenurgast.

·     Kui soovid, et Sind kuulatakse, siis kuula ka teist. Teineteise ära kuulamises on sageli mõistmise võti. Sellele toetub vastastikune austus.

·     Kui Sa keeldud midagi tegemast, siis on hea seda ka põhjendada ja sõlmida kokkulepe, mis olukorras saad Sa ootustele vastata („ Kui Sa ütled mulle 2 päeva varem, saan ma oma aja planeerimisel selle tööga arvestada … “)

·     Kui ütled ei, on küll hea seda põhjendada, kuid puudub vajadus seda välja vabandada, justkui süütunnet tundes. Meie kaaslased tunnevad ennast kehvasti, kui mõistavad, et on oma ootustega süütunnet tekitanud. Süütunne liigub ühelt inimeselt teisele, ilma et keegi sellest rõõmu tunneks. Pigem on see vaevaks.

·     Me ei suuda tulla vastu kõikidele ootustele, mis inimestes meie suhtes tekkida võib. Küll aga on meie võimuses anda teada, mida on täitsa tore teha, millega peab ootama ja millega me nõus pole

Ära karda rikkuda suhteid selge „ei“ ja konkreetse põhjendusega. Pigem rikub ähmane „jah“, millest on raske aru saada, kas see on siis lubadus asi ära teha või hetkel see probleem enda kaelast eemale lükata. „No eks ma vaatan, kas annab midagi teha“ – midagi segasemat on raske teisele öelda. Ilmselt siis jäädakse lootma, et ikka annab midagi teha, mida täpselt, ka ei tea.

Ikka on hea mõista, millised on kokkulepped, millega on mõlemad rahul ja mis hoiab meie omavahelised suhted elutervetena. Selleks saad alustada iseendast – väljendades end ja kuulates teist.

Autor: Urve Vilk, Sirje Tammiste