21. september 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Väga suur osa meist teeb tööd peaga (eks seda teevad vähemal või enamal määral kõik, aga… saad aru küll, mida mõtlen), loob väärtust peaga, oma mõtete, ideede, nende teostusega. Ja tänapäeval on olemas lugematul arvul side- ja kommunikatsioonivahendeid, internetikeskkondi, tarkvararakendusi, mis võimaldavad meil teha tööd täiesti teisiti, kui tegime seda kakskümmend või ka kümme aastat tagasi.

Ometi, sõites hommikul kella 9 paiku Tallinnas Nõmmelt kesklinna rammid autoga Järve Selveri juurest algavasse ummikusse, sest kõik sõidavad. Kontorisse. Tööd tegema.

Umbes kümmekond aastat tagasi oli Äripäev üks esimesi, kes propageeris nn kodukontoris töötamist. Ja nii läkski umbes neljandik ajakirjanikest tööle koju – internetiühendus oli olemas ning kõik tundus ideaalne. Mõne aasta pärast tuli suur osa töötajatest kontorisse tagasi. Miks? Tollal tundus, et inimesed polnud valmis, üksi oli end raske motiveerida jne. Täna tagasi vaadates (ja olles iseenda tööandjana kodukontoris juba ligi kolm aastat) tundub, et mitte inimesed, vaid Äripäev polnud selleks sammuks tegelikult valmis. Muuseas, see ei ole kivi Äripäeva kapsaaeda, puudu ei tulnud tahtest, vaid oskustest ja ka tehnilistest võimalustest kodutöötajaid kaasata.

Me elame 21. sajandis – ajal, mil räägitakse sellest, kuidas organisatsioonidel ei peagi ehk juhte olema, kuidas tööandja ja töötaja on partnerid, kuidas töötajate suurem vabadus tähendab suuremat vastutust, paremaid tulemusi jne. Ning töötame ja ehitame jätkuvalt töökohti, mille loogika pärineb 20. sajandi algusest, mil märksõnaks oli kontroll. Kõik peavad 9-17ni kohal olema, ühes kindlas kohas, ülemuse pilgu all, isemõtlemine on lubatud ainult siis, kui see on lubatud.  Ehitame jätkuvalt avatud kontoreid, rääkides ideede liikumisest ja tegelikult luues uusi 1900ndate alguse Henry Fordi autotehase sarnaseid tootmisliine.

Mõistagi on suur edasiminek, et me räägime rohkem sellest, kuidas inimesed saavutavad paremaid tulemusi, kui neile on antud võimalus ise otsustada ja ise teha. Ent eesmärk ja emotsioon üksi ei vii muutusele – muuta tuleb ka keskkonda. Muuta tuleb nii sisu kui vormi.

Kuidas siis? Ma ei tea. Iga organisatsioon on erinev ja üldist mudelit ilmselt pole. Hakka kuskilt pihta – kasvõi sellest, et küsid, kas kõik inimesed, kes sul kontoris igapäevaselt käivad, peavad seda ikka igapäevaselt tegema? Või kas seda tööd, mida inimesed sul kontoris teevad, saaksid nad teha mujalt, kodust? Jne. Muutus puudutab nii kontorikeskkonda, inimesi kui tehnoloogiat. Kogu selle asja eeldus on muidugi selge: organisatsioon peab usaldama ja väärtustama oma inimesi…

Pakun ka inspiratsiooniks Soome Microsofti kogemust (vaata siit PDFi), mis on viimase aasta jooksul teinud kõvasti tööd oma kontori, tööharjumuste ning töö tegemise tavadega. Ning saavutanud ka tulemusi:

sidekulude langus 20%;

reisikulude langus 20%;

kinnisvara-rendikulude langus 20% inimese kohta.

Ma ei räägigi siin töötajate rahulolust ja muust “pehmest”, mis muudatustega seotult kihutas lakke. “Pehme” on tegelikult töötajate jaoks see väga “kõva”. Seal on ka konkreetsed nõuanded, mis on koorunud nende kogemusest kontoritöö radikaalsel muutmisel.

Ja kuulge, palun nimetage kaugtöö ümber lähitööks – hei, me läheme sellega tööle lähemale, mitte kaugemale. On aeg hakata füüsilise kauguse asemel mõõtma lähedust tööle, töö sisule.

Autor: Urve Vilk, Raimo Ülavere