23. november 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Vagunis sõitis 66 inimest. Neist morni ja mõtliku näoga (kauem kui paar minutit) oli 54 ehk 82% reisijatest... Õues on sügis, hinges kaamos, meid tõenäoliselt ootab peatselt ees järgmine ja palju tõsisem majanduskriis, ilm on sombune, lund ka pole… No mida, sa, hing, ikka rõõmustad?

12 inimest ehk 18% reisijatest olid rõõmsama näoga või kogunisti naeratasid. Neist kaks läbi une, neli raamatut lugedes, kolm omavahel vesteldes, ning kolm – mina nende seas – omaette mõtiskledes.

Valdavalt morn ja mõtlik vagunitäis inimesi. Kui palju see peegeldab meie ühiskonda?

Ja mis oleks juhtunud, kui mul jätkunuks jultumust hakata naeratades inimene haaval nendega silmsidet otsida? Osa neist ilmselt pidanuks mind hulluks ja osa oleks naeratanud vastu.

Kui naeratame, muutub maailm paremaks. Kaamosest hoolimata.

Autor: Urve Vilk, Kristjan Otsmann