23. märts 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kust jookseb piir liigse tegutsemise ja tegematuse vahel? On selge, et mingil ajahetkel tuleb haarata ohjad, samas pole tervislik ka kogu aeg asju ohjes hoida, vaid on tark lasta elu isekulgemisse, sest head ideed sünnivad spontaanselt, sama lugu on ka meieni jõudvate lahendustega.

Millised on aga nn vabalt kulgemise ohumärgid?

Kui meie tegevusetus tekitab kahju teistele meie ümber.

Kui tekib ahvatlus vastutusest loobuda, see kellelegi teisele loovutada.

Kui hakkame tõmbama võrdusmärki vabalt kulgemise ning ükskõiksuse vahele.

Parim variant on kombinatsioon distsipliinist ja vabast kulgemisest. On asju, mida tuleb teha, seda on umbes 20 protsendi jagu meie ajakasutusest (Pareto 80:20 printsiip kehtib ka selles küsimuses) ning ülejäänud 80 protsendi ulatuses on meil valikuvabadus. Selle kohustusliku 20 protsendi hulka peaks kindlasti kuuluma oma tervise eest hoolitsemine, sest hea tervis on eeldus kõigeks muuks.

Üks on päris kindel - autopiloodil toimides midagi uut ei sünni. Autopiloot loob turvalisuse tunde kuid see on ka kõik. Seega retsept järgnevaks kuuks ajaks- rohkem riski, julgust ning kannatlikkust surfata tundmatutes vetes, ainult siis saab midagi olema teisiti.

Autor: Enesearengu blogi - Kristo Kiviorg, Rivo Sarapik