Lõpuks tahame kõik ainult õnnelikud olla

Miks me nii palju sahmime ja mille nimel me seda teeme?

Miks me üldse nii palju sahmime?

Tihti imestan selle üle, kui palju meie ümber on inimesi (Eestis on olukord veel täiesti okei), ja kui palju nad kõik pingutavad millegi nimel – päevast päeva, kuust kuusse ning aastast aastasse üks lõputu sahmimine käib. Ma ise olen üks nendest, ärgates samuti igal hommikul, et usinalt toimetama hakata ja kuhugi seeläbi välja jõuda – on ju ka minu sees väike “mootor”, mis ikka ja jälle mulle endast märku annab ja mind tegutsema kannustab.

Kuid mille nimel me seda kõike ikka teeme? Sõltumata, kas oleme 21 või 56-aastased, meil tundub olevat lõputu vajadus elus edasi liikuda. Ehk teebki meid õnnelikuks pelgalt see, kui tajume progressi elus? Igaüks tajub seda erinevalt tasandilt, kuid oluline ei olegi tasand, vaid edasiliikumine sellelt tasandilt.

7 miljardit nägu. Üks unistus.

Maakeral on hetkel enam kui 7 miljardit inimest, kes igal hommikul üles ärkavad ja toimetama hakkavad. Mis tasandil see toimub, sõltub ehk juhusest, heast karmast ja senisest panusest oma heaolusse, kuid kõiki meid ühendab üks suur unistus – liikuda parema elu suunas.

Kui sa vaatad hetkeks enda kõrval olevat inimest, siis võib ta olla välimuselt sinust väga erinev, ta võib olla teisest rahvusest ja teistsuguste arusaamistega, aga sügaval sisimas olete ta vägagi sarnased – te mõlemad soovite liikuda elus edasi. Võib-olla järgmine kord, kui temaga mõni konflikt tekib või kui ta teeb midagi, mis sinu jaoks arusaamatu ja vale tundub, aitab sind mõte sellest, et tõenäoliselt teeb ta seda ainult ühel eesmärgil – ta loodab selle kaudu oma elus edasi liikuda ja õnnelikumaks saada (just nagu sinagi igapäevaselt oma toimetusi teed). Kui sellise nurga alt teda vaadata, siis ehk ei tundugi ta enam nii halva ja nõmeda inimesena.

Me otsime õnne ka töö juures

Suur enamik inimesi läheb hommikul tööle, kus nad veedavad kuni 75% oma ärkveloleku ajast. Aastakümnete perspektiivis moodustab see kogu meie elust märkimisväärse aja, mistõttu püüame ka töö juures ei midagi muud, kui lihtsalt õnnelikud olla. Kuidas siis?

Paljud inimesed tunnevad, et nad teevad tööd ainult palga pärast ja ainuke viis töö juures õnnelikuks saada on palgatõus. Loomulikult on palk oluline, sest igal inimesel on õigus head elu elada, mistõttu soovitan ma võimalusel alati turu keskmisest 5-10% kõrgemat palka maksta. Muidugi ei saa väita, et see kõik töötajad püsivalt õnnelikuks muudaks, vaid pigem võimaldab see leida töökohale kõige paremad inimesed.

Lisaks on inimestel, kelle palk on väga madal, piisavalt tegemist ellujäämisega, mistõttu enese motiveerimisele ja arendamisele ei pruugi enam aega jääda. Väidavad ju ajuteadlasedki, et finantsprobleemid käivitavad meie ajus samad piirkonnad, mis metsas karuga kokku põrgates – me hakkame muretseme ellujäämise pärast, ja sellistel hetkedel on raske mõelda firma või iseenda arengule.

Palgaga seotud kõige suurem mure on aga selles, et palgatõus ei ole otseselt meie, palgasaajate, mõjuulatuses. Palgatõusu otsustavad teised inimesed meie eest, ja sageli otsustavad nad seda vaid kord paari aasta jooksul, mistõttu on väga raske palgast igapäevast motivatsiooni leida.

Üheks võimaluseks on töökohta vahetada, kuid ilma märkimisväärse enesearenguta (ehk siis sama hariduse, kogemuste, teadmiste ning suhtumise juures) võime töökoha vahetuse tagajärjel vaid minimaalseid muutusi oma finantsides läbi viia (kui me muidugi sarnase töö peale näiteks Soome ei koli). Seega võib juhtuda, et loobume oma senistest kolleegidest ja ametikohast 100 eurose palgatõusu pärast, kuid avastame paari kuu pärast, et väga palju õnnelikumad me ei ole, sest 100 täiendava euro mõju hakkab hääbuma ja me leiame end varsti jälle rahulolematuna.

Siin tulevad mängu juhid, kes saavad eelkõige inimeste heaolu töö juures muuta. Kui on võimalik, tõstke palka (ka siin on sõltuvalt valdkonnas muidugi loomulik “lagi” ees), kuid see ei ole kahtlemata ainukene viis. Nagu eelpool mõtisklesime, teeb meid õnnelikuks progress ehk siis tunne, et liigume elus edasi: tunne, et oleme saanud paremaks, kasulikumaks, väärtuslikumaks, efektiivsemaks, tulemuslikumaks, väärime palgatõusu, saime millegagi hakkama, millega varem ei saanud.

Lõpuks tahame kõik ainult õnnelikud olla

Võimalusi iseendas ja teistes inimestes progressitunnet tekitada on väga palju. Kompliment tekitab inimeses tunde, et ta on ilusam ja targem kui eile. Objektiivne ja konstruktiivne tagasiside millegi suhtes annab meile võimaluse mõtiskleda, mida me tegime õigesti / valesti ja kas saaksime seda tulevikus paremini teha. Selged (ja realistlikud) eesmärgid iseendale ning oma töötajatele aitavad meile tunda, kuidas ja kas me liigume edasi.

Progress on ühiskonna liikumapanev jõud. Kui Neil Armstrong esimese inimesena Kuule astus, ütles ta legendaarsed sõnad “See on väike samm inimesele, aga tohutu hüpe inimkonnale”. See väide kinnitab, kuidas me saame sama asja erinevas kontekstis erinevalt tajuda. Edusammud, mis sinu 5-aastasele lapsele rõõmu valmistavad, 14-aastast teismelist enam ei eruta. Ja läbimurre, mis sinu sõbranna 15-aastasele lapsele hiigelhüppena tundub, on sinu jaoks vaid eluvõbin, millega sa ammu juba harjunud oled.

Mis sind erutab? Mis valdkonnas sa enda elus progressi ootaksid, et see sul jälle silma särama paneks? Lõpuks tahame ju kõik ainult õnnelikud olla. Muidugi on meil unistused, mille saavutades me kindlasti ja lõplikult õnnelikud oleme (selle väite tõesus on muide juba palju kordi ümber lükatud, sest seda hetke ei saabu ühegi inimese elus, sõltumata, mida ta saavutab), kuid kas me millalgi sinna ka pärale jõuame. Ehk on samm hetkeolukorrast täitunud unistuseni liiga suur?

Kas poleks lihtsam endalt küsida, kus me hetkel oleme ja missugune oleks kõige pisem samm, mis viitaks progressile? Ükskõik, kas see on siis koogitükist loobumine, 2 kilomeetri kepikõnni tegemine või olulise kliendilepingu allkirjastamine, need on tegevused, mis meile kohese ja tuntava õnne- ja rahuloludoosi annavad. Las unistused olla, need ei kao kuhugi, aga samas me ei tea täna, kas need üldse saabudes meid õnnelikuks teevad. Küll aga teame seda, et kui meie sõber, töökaaslane või ülemus meid tunnustab ja viitab millelegi, mida oleme hästi teinud (milles oleme paremaks muutunud), lööb see meil kohe silma särama. Me tunneme, et oleme taaskord edasi liikunud. Ja võime tunda, et elu on elamist väärt küll.

Loe lisaks www.motivaator.ee.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 


 

Osale arutelus

  • Kaido Pajumaa

    Kaido Pajumaa
    Motivaator.ee juht ja koolitaja

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Seotud lood

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Värske ja erakordselt särav koht stiilseks firmapeoks – Olympic Casino Olümpia

Smokingus härrad, õhtukleitides daamid, bigbänd, kabaree, särisev pinge Black Jacki lauas ja erutav kõlin automaadisaalis – ei, see pole James Bondi uue filmi treiler, vaid firmaüritus Tallinna kõige põnevamas peokohas, Olympic Casino Olümpias.

V nagu vesi ja vaba aeg

V on veemõnude ja vaba aja veetmise element, mis märgib kõike võrratut ja vajalikku. Hotellist, spaast, restoranist, kohvikust ja konverentsikeskusest koosnev kompleks on koht, kus unustad kõik üleliigse ja pühendud vaevata kõigele, mis elus tegelikult oluline on. Hea tervis. Head inimesed. Hea tuju.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Nelja Energia AS otsib BÜROOJUHTI

Manpower OÜ

19. november 2017

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine