Mida sa soovitaksid endale, kui oleksid juba täna 85-aastane?

Öeldakse, et noored inimesed mõtlevad rohkem tulevikule, sest nendel on seda rohkem. Vanemad aga mõtlevad rohkem minevikule, sest nendel on seda rohkem.

Piir ei ole vajalik

Ehk ei olegi mõtet sellist piiri tõmmata, vaid sõltumata oma praegusest vanusest küsida, mida ma soovitaksin endale juhul, kui oleksin juba 85-aastane ja kohtuksin tänase iseendaga? Kui mõtleme oma igapäevamurede, väljakutsete ja unistuste peale, võivad need meid inspireerida, kuid sageli ka masendust tekitada. Esimesel juhul annavad need meile uut energiat midagi ära teha, viimasel juhul aga tekitavad apaatiat ning soovi ära põgeneda (meis on hirm).

Mida aga ütleksime praeguse olukorra peale, kui oleks võimalik vaadata seda iseenda pilgu läbi 85 aastaselt? Kas olukord tunduks sama lootusetu? Kas see oleks sama hirmutav? Või oskaksime endale nõu anda, kuidas olukorda lahendada, et see hoopis isiklikuks triumfiks muuta?

Me võime näiteks alustada sellest, et küsime oma vanaemalt või emalt, kuidas ta suhestub praegu nendesse probleemidesse, mis tema elus 30-50 aastat tagasi olid? Kas need tunduvad sama hirmuäratavad ja ebameeldivad? Kas juhul, kui ta kartis 35 aastat tagasi, et ta ei saa hakkama, oli see põhjendatud? Või näeb ta täna juhtunut vähem dramaatilisena.

85-aastaselt on meil järel ainult mälestused. Me ei saa mitte midagi enam muuta – kõik on läinud. Kui me otsustasime viiskümmend aastat tagasi elada oma elu inspireeriva, loova ning rahumeelsena, on just sellised meie mälestused. Kui me aga ei saanud aja ja elu kaduvusest aru, ja valisime stressirohke, liiga kiirustava ning enesekeskse tee, jõuame ikkagi samasse punkti välja. Meil on ikkagi 85-aastaselt alles ainult mälestused. Ja lisaks võib-olla kahetsus, et me õigel hetkel oma suhtumises muutust ei teinud.

Missugust nõu sa noorele iseendale annaksid?

Me võime tegelikult selle kogemuse saada kohe praegu. Kas need probleemid, mis meil olid kümme aastat tagasi, on täna jätkuvalt päevakorras? Kas need mured, mis meid murdeeas valdasid, avaldavad meile täna jätkuvalt nii palju mõju? Vaevalt, eks? Aeg läheb, ja nii lähevad ka meie mured.

Kuna tagasivaadates ei tundu mured enam nii suured olevat, oskaksime ehk endale isegi tagasiulatuvalt nõu anda. Meenuta hetkeks seda aega, kui sul 5-10 aastat tagasi elus suured väljakutsed olid? Sa ju mäletad, kui raske aeg see oli. Mis nõu sa endale praegu, tagasivaadates, annaksid? Kas soovitaksid midagi teisiti teha? Või julgustaksid käima just seda teed, mille sa ka tegelikult valisid, sest lõppkokkuvõttes pöördus kõik sinu kasuks.

Minu enda kogemus oli just selline, kui 2007. aastal oma esimeste äridega pahuksisse sattusin. Pankrotiprotsessi käigus tundus see minu jaoks kõige jubedam aeg. Nüüd, kuus aastat hiljem, julgen öelda, et see oli parim, mis minu elus juhtuda sai, sest see muutis minu väärtushinnanguid, elukäsitlust ja lõppkokkuvõttes kogu minu elu. Olen selle kogemuse eest väga tänulik, ja tagasivaadates oskaksin endale vaid soovitada olla tugev ning see kõik vapralt läbi teha.

Missugust nõu sa 85-aastaselt praegusele iseendale annaksid?

Pööra nüüd pilk minevikust uuesti tulevikku ja kujuta ette, et sa oledki just saanud 85-aastaseks. Kõik on läbi ja sul on peotäis mälestusi. Missuguseid mälestusi sa omada tahaksid? Ja missugust nõu sa 2013. aasta iseendale annaksid, et need mälestused just selliseks kujuneksid?

Ühes rahvusvahelises uuringus küsiti surevate inimestega tegelevatelt hooldeõdedelt, mida inimesed enne oma surma kõige rohkem kahetsevad? Keegi neist ei kahetsenud seda, et nad liiga vähe muretsesid või liiga vähe aega karjäärile pühendasid. Pigem kahetsesid nad, et nad ei pööranud nooremas eas piisavalt tähelepanu sellele, mis nende jaoks päriselt oluline oli (aeg iseendale, lapsed, sõbrad, suhted jne), vaid lootsid kogu aeg kuhugi jõuda (ja peale kohalejõudmist siis elu nautima hakata). Probleem aga on selles, et meil ei ole kuhugi kohale jõuda. Iga uue saavutuse korral hakkame järgmist jahtima, sest küsimus on paradigmas (usus, et kui saan selle, siis olen õnnelik), mitte asjades. Loe siit 5 asjast, mida need uuringus osalenud inimesed kõige enam kahetsesid:

Meie igapäevane heaolu sõltub väga palju sellest, kuidas me end ka töö juures tunneme, sest me ju veedame seal kuni 75% oma ärkveloleku ajast. See, missugused suhted mul kolleegidega on, kui olulisena ma ennast töö juures tunnen ja mis tähenduse oma tööle andnud olen, määrab samuti, kuidas me 30-50 aasta pärast oma elu mäletame. Kui me usume naiivselt seda, et aega on, ja küll kunagi saabub aeg, kui minu elus on õiged inimesed, inspireeriv töö ja mind õnnelikuks tegevad asjad, võib see illussiooniks jäädagi. Miks? Sest mitte kellelgi ei ole praktikas see õnnestunud. Vaata enda ümber inimesi, ja märka, et millegi saavutamine (parem suhe, uus töökoht, ilusam auto jne) ei ole mitte kedagi õnnelikuks teinud. Läbi saavutuste võime küll kogeda hetkelist rõõmu ja positiivseid emotsioone, aga see on alati lühiajaline ja asendub peatse rahulolematusega, mille eemaldamiseks uusi asju jahtima hakkame.

Missuguse tähenduse oma elule annad?

Alternatiivne lähenemine oleks leida tasakaal juba täna. See ei tähenda, et me ei peaks oma unistuste suunas liikuma, vaid me peaksime seda tegema mõtestatult, läbi tähenduste.

Kuigi mul endal on 85 eluaastani veel viiskümmend aastat aega, usun, et praegu elus antavad tähendused mängivad 85-aastaselt väga suurt rolli. Mida varem endalt küsime, miks ma midagi praegu teen, seda varem on võimalik meie jaoks ebaolulisi tegevusi vähendada ja prioriteetsemaid rohkendada. Mis on minu jaoks oluline? Kes on need inimesed, kes minu jaoks tõeliselt tähtsad on? Mida ma sooviksin oma elus ära teha? Missuguse sõnumi sooviksin end ümbritsevale maailma saata? Missuguse panuse saaksin anda, et Eesti ja kogu maailma ilusam paik oleks? Kuidas saaksin aidata neid, kes ise hakkama ei saa? Missugused oleksid võimalused tolereerida neid, kes tavaliselt mulle närvidele käivad? Kas suudaksin täna mõelda rohkem teiste heaolust, ja hetkeks enda kõrvale asetada?

Tähendused elus viitavad tegevustele, mida me teeme millegi suurema nimel kui mina ise. Meie elu ei pruugi olla mittetähenduslik, kui me ei saa Aafrikasse minna nälgivaid lapsi päästma, sest meie ümber, siinsamas Eestis, on abivajajaid väga palju. Vaata kasvõi iseenda tööd – kas mitte sinu töö juba kellegi elu paremaks, mugavamaks ja lihtsamaks ei muuda? Või koguni päästad sa elusid, olles apteegis koristaja (sa tunned end koristajana, aga tänu sinu tööle saavad inimesed osta apteegist ravimeid, mis võivad päästa nende elu)? Mis tähenduse sa oma elule ja tööle andnud oled?

Ma kuulen sageli, kuidas inimesed tulevad välisreisilt ja kurdavad, kui külmad ja ebameeldivad siin ikka inimesed on. Kuuldes sama juttu väga paljudelt inimestelt, jääb mulje, et inimesed räägivad iseendast. Meie ju olemegi Eesti rahvas – kes veel saaks olukorda muuta, kui mitte meie ise? Sama lugu on ka asutustes, kus me töötame. Inimesed kurdavad sageli vähese hoolivuse ning väärtustamise üle, kuid järgmisel hetkel võivad kohvinurgas kogu osakonna vead ükshaaval läbi analüüsida, unustades ära, et ta ise on osake sellest osakonnast.

Miks mitte alustada muutust iseendast? Võtta korraks aeg maha ja küsida päriselt, mis toimub? Mis toimub minu elus ja mis toimub minu peas? Alustada on soovitatav peast, sest elu paistab meile paljuski selline, nagu meie pea seda meile kirjeldab. Vaikus. Vaikus on esimene samm ilusama elu suunas. Vaikus sel hetkel, kui sooviksime kedagi kritiseerida. Vaikus sel hetkel, kui sooviksime kellelegi midagi halvasti öelda. Ja vaikus sel hetkel, kui elu tundub jällekord nii mõttetu. Vaikus, sest 85-aastaselt tagasivaadatuna mõistame, kuidas vaikus õigetel hetkedel lubas meil paremaid valikuid teha ning ilusamaid mälestusi kujundada.

* Kaido esineb moderaatori ja koolitajana 24.aprillil toimuval sekretäride päeva konverentsil ettekandega "5 nippi optimistliku meele säilitamiseks igas olukorras".
Täpsema konverentsikava leiab SIIT.

 

 

 

 

 


 

 

Osale arutelus

  • Kaido Pajumaa

    Kaido Pajumaa
    Motivaator.ee juht ja koolitaja

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Seotud lood

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Kuninglik Saku mõis – pealinnast vaid 11 km kaugusel

Tallinnast vaid 11 km kaugusel rohelusse mattunud Saku mõis sobib suurepäraselt nii koosolekute, seminaride, konverentside kui firmapidude korraldamiseks. Väärika ajalooga Saku mõisa peahoone pärineb 1820. aastast ning on oma rikkaliku-luksusliku dekoori ja laemaalingutega üks Eesti kaunimaid.

Valma Seikluspark pakub uusi võimalusi konverentsideks ja koolitusteks

Lõuna-Eestis, 55 km Tartust Viljandi suunas ja 23 km Viljandist Tartu poole asuv Valma Seikluspark avas uue kaasaegse konverentsihoone, pakkudes senisest veelgi mitmekülgsemaid võimalusi ühendada seminarid, töötoad või koolitused õhtuse lõõgastusega seikluspargis ning meeleoluka firmapeoga.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine