Nii jäävadki kuhugi kaugesse tulevikku paljud pisikesed tahtmised ja soovid. Asemele tulevad küll-homme-teen- või puhkuseajal-jõuab-mõtted. Toimub pidev elu edasilükkamine.
Tegin seda ka ise mõnda aega tagasi, kuni sain aru, et see on üks suur raiskamine. Sporti armastava inimesena lükkasin näiteks trenni tegemist edasi. Poolikult ei tahtnud teha, sest olin harjunud tihti ja korralikult treenima, ent tundidepikkuseks sportimiseks oli võhm päeva lõpuks otsas.
Nii avastasingi 10 minuti seaduse. Kui ei saa päevas päris tundi oma meelistegevusteks võtta, siis 10 minutit leiab igaüks. Ja nii ma alustasingi. Alguses tegin iga päev 10 minutit joogat, sellele lisandus 10 minutit lugemist, siis igal õhtul huvitavate inimeste kõnede vaatamine, mis võttis sageli isegi vähem, näiteks 5 minutit, ja siis 10 minutit aeg-ajalt mõne põneva retsepti proovimiseks. Et rõõm tehtu üle aina kasvas, pikenes ka kõigele selle kulutatud aega. 10 minutist sai ajapikku juba 15 ja 20 ning mõnel päeval suisa mõni tund.
Kui ei saa tervet teha, siis tasubki teha nagu Toots – natukene vähem, aga korralikult. Võit ja hea enesetunne on garanteeritud. Võrreldes varasema asjadele ajapuuduse tõttu käegalöömisega saan aastas tehtud ligi 61 tundi joogat, proovitud mitukümmend või isegi sada retsepti, igas kuus loetud mitu raamatut ja kuulatud 365 inspireerivat kõnet.