Elu kui rõõmus mäng

Öeldakse, et inimese elu on kannatus. Mitte sellepärast, et elame vaesuses ja näljas, vaid põhjuseks on eeskätt see, mis on meie enda peas – pidev vastuseis ja võitlus.

Me ei lepi eluga sellisena, nagu see on. Me ei meeldi iseendale sellisena, nagu oleme. Meil on väga keeruline olla nõus sellega, et asjad maailmas ei ole nii, nagu meie tahame, et teised inimesed ei käitu nii, nagu ootame. Ja nii alustame võitlust: püüame kõiki ja kõike muuta ja parandada, pahandame, pingutame ja punnitame. Aga ise oleme samal ajal seesmiselt pinges ja hirmunud.

Omaksvõtmine toob rahu

Igasugune vastuseis ja võitlus väsitab ja kurnab. Stressihormoonid möllavad organismis ja kurnavad pidevalt pinges keha. Ja lõpuks võtab võimust mõni füüsiline häda: seedimine on häiritud ja kõht valutab, kael ja õlad on pinges ja pea valutab, maos on haavandid, süda on paha, vererõhk on kõrge. Võitluse asemel on kergendav ja tervendav vaadata tõele näkku ja võtta omaks see, mis on – armastada end just sellisena, nagu olen, suhtuda teistesse inimestesse sallivuse ja kaastundega, lasta jõgedel voolata ja mitte püüda voolu suunda muuta. Omaksvõtmine toob rahu. Aga sellest on palju kergem rääkida, kui seda tegelikult teha. Tunnistada tegelikkust sellisena, nagu see on, on väga suur pingutus, sest see nõuab vanadest mõttemustritest ja käitumisharjumustest loobumist, see nõuab illusioonidest lahtilaskmist ja valmisolekut seista silmitsi kaotusvalu ja pettumusega.

Ma tahan! Ma ei lepi!

Lugesin hiljuti ühest õnneteemalisest raamatust, et inimesel ongi kõige keerulisem tulla toime iseendas pettumisega. Võtame või abielutõotuse. Lubame teineteise jaoks olemas olla nii parematel kui halvematel aegadel, nii rikkuses kui vaesuses, nii haiguses kui tervises, kuni surm meid lahutab. Sel hetkel loodame siiralt, et meid õnnistatakse vaid paremate päevade, rikkuse ja tervisega. Aga võta näpust! Ühel päeval saab tõde meid kätte – see polnudki see elu, mida lootsime ja plaanisime. Illusioonid purunevad ja on väga keeruline leppida faktiga, et meiegi ellu kuuluvad mured, haigused ja kaotused. Miks elu küll niimoodi kiusab?!

Mõnel päeval läheb tegelikkuse omaksvõtmine kergelt. Sa näed hea välja, lapsed ja abikaasa käituvad hästi, raha jätkub, kodu on korras ja auto töötab. Sa tead, mida päevalt oodata ja see meeldib sulle. Teistel päevadel ei pruugi see nii hästi õnnestuda. Midagi juhtub, asjalood muutuvad ja kriis ongi käes. Kõige lihtsam on sellest aru saada, kui mõtled olukorrale oma elus, mil sul on tulnud kellestki või millestki lahkuda: lähedase inimese surm, abielulahutus, lapse lahkumine kodust, raha, karjääri või maine kaotamine, unistuste purunemine. Kaotusega pole lihtne leppida. Me kaitseme end muutuse eest, püüame seda eitada ja selle vastu võidelda. Ma tahan, et kõik oleks nii, nagu oli enne! Tahan, et probleem kiiresti laheneks. Tahan teada, mida tulevik toob, et tunda end kindlalt. Selline olukord tekitab aga suure pinge. Võime kaotada füüsilise ja vaimse tervise, turvatunde, enesevalitsuse ja eneseväärikuse. Theo Fisher („Wu Wei. Tao elukunst“) ütleb, et just sügava eksistentsiaalse kriisi puhul tasub meeles hoida, et pööre paremuse poole saab tulla alles siis, kui lõpetame võitluse enda sees.

Leppimine ei tähenda tegutsemisest loobumist

Kuidas me enda sees võitleme? Me keeldume reaalsust tunnistamast: „See pole võimalik!“ või teeskleme, et antud olukord ei lähe meile üldse korda: „Mul ükskõik. Mina saan alati hakkama.“ Minul tuleb ratsionaliseerimine väga hästi välja: „Noh, küllap nii ongi kõige parem. Pealegi, oleks võinud ju palju hullemini minna.“ Üsna tüüpiline strateegia on sööstmine tegutsemisesse: kes sukeldub üle pea kaela töösse, kes vuhib kokkukukkumiseni trenni teha, kes asub koristama. Aga me võime ka vihastada ning süüdistada ennast või teisi. Kõik see on vaid kaitsekilbiks, et mitte tunda valu ja pettumust enda sees.

„Mida sa sellega öelda tahad, kui soovitad leppida ja mitte võidelda? Kas ma peaks jätma kõik probleemid sinnapaika ja, käed rinnal risti, lihtsalt ootama, mis saab?!“ küsivad minult nördinud ma-pean-kõigega-hakkama-saama inimesed. Ei, sugugi mitte. Muidugi tuleb teha, mis teha annab, võtta vastutus ja anda endast parim, et probleem lahendada. Kuid siin on kaks „aga“. Esiteks, me asume lahendama ja tormame võitlusse sageli ka siis, kui meil pole olukorra muutmiseks võimalik midagi teha. Või vähemalt hetkel pole võimalik midagi ette võtta. Teiseks, on oluline vahe, kas asud probleemi lahendama äreva meele ja pinges kehaga, hambad ristis ja käed rusikas, või teed seda rõõmsa ja rahuliku meelega. Nii oled hoopis teises seisundis – positiivselt häälestatud, hirmuvaba ja vastuvõtlik. Oled avatud ja valmis vastu võtma häid ideid ja lahendusi ning jaksad kuulata, mida teised inimesed sulle soovitavad. Sellises seisundis tegutsemine toob märksa paremaid tulemusi.

Rõõmus mäng või hädaorg?

Taoismis on tore ütlemine: „Elu võiks olla rõõmus mäng, mitte raske ja ennast haletsev rännak läbi hädaoru.“ Kui ma märkan, et olen jälle võitlusse asunud – tõmban kopsud õhku täis, valmistun sõna võtma ja vahel ka partnerile kohta kätte näitama, siis tuleb see ütlemine mulle meelde. „Kadi, veel üks samm ja sa oled asunud raskele ja ennast haletsevale rännakule läbi hädaoru,“ ütlen ma siis endale. Nüüd hingan sügavalt sisse ja võtan teise kursi: „Hästi, ma ei saa sellest, mis praegu toimub, aru või see ei meeldi mulle sugugi, aga las ta olla! Las ta praegu lihtsalt olla. On, nagu on.“ (Selle koha peal on hea sügavalt sisse hingata.) Meil kõigil tuleb õppida endale ütlema: „On, nagu on. Praegu ei saa ma midagi ette võtta. Ma lasen asjadel lihtsalt olla.“ (Veel üks sügav hingetõmme.) Ja siis, kui oled lõdvestunud ja võitlusest loobunud, märkad, et lahendused jõuavad ise su juurde, õiged uksed avanevad just õigel ajal.

Võti on rahulik meel ja keha

Kuidas sellist hoiakut harjutada? Kõige töötavam on muidugi meditatsioon – sa jälgid ärksalt kõike ega anna hinnanguid. Ükski mõte ega tunne pole hea või halb, vaid see lihtsalt on. Suurepärane leppimise kool! Kui sul puudub harjumus iseseisvalt regulaarselt mediteerida, siis saad abi juhendatud meditatsioonidest.

Õpi rahulikult ja sügavalt hingama. Seda saad teha näiteks joogaõpetaja käe all. Kui suudad muuta oma hingamise rahulikuks, siis rahuneb ka meel ja lõdvestub keha. Rahuliku ja ärksa meelega ning lõdvestunud kehaga tunned end rõõmsa ja muretuna. Pideva ärevuse asemel valdab sind rahulik erksus, su mõte töötab vilkalt, su liigutused on vabad, paindlikud ja kerged. Su sees vabaneb määratul hulgal energiat, mis varem kulus vastuseisu ja võitlemise peale. Nii suudad rahulikult ja loovalt vaadata mis tahes keerulisele eluolukorrale. Raskest rännakust läbi hädaoru saab rõõmus mäng.

Loe lisaks www.joogateraapia.ee.

 

Osale arutelus

  • Kadi Kütt, joogatreener ja terapeut

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Seotud lood

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Valma Seikluspark pakub uusi võimalusi konverentsideks ja koolitusteks

Lõuna-Eestis, 55 km Tartust Viljandi suunas ja 23 km Viljandist Tartu poole asuv Valma Seikluspark avas uue kaasaegse konverentsihoone, pakkudes senisest veelgi mitmekülgsemaid võimalusi ühendada seminarid, töötoad või koolitused õhtuse lõõgastusega seikluspargis ning meeleoluka firmapeoga.

Toosikannu puhkekeskus Käru vallas Raplamaal

Raplamaal asuv Toosikannu puhkekeskus on ideaalne peokoht nii suurematele kui ka väiksematele seltskondadele. Aga mitte ainult – Toosikannus asub Eesti esimene ja ainus loomapark ning lisaks tähtpäevade tähistamisele on see suurepärane koht asjalikele koosolekutele ja konverentsidele.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine