Facebook Happiness – uus viis oma tegeliku elu eest põgenemiseks

Facebook on äge. See lubab meil oma sõpradega ühenduses olla ja kogu oma elu terve maailmaga jagada. Küll aga jäävad sageli selgusetuks põhjused, miks me soovime oma elu, eriti selle ilusamat poolt, terve maailmaga jagada? Ja kas see ei ole mitte uus viis oma tegeliku (näruse) elu eest põgeneda?

Ma olin Facebooki sõltlane  

Veel 3 kuud tagasi olin ma totaalses Facebooki sõltuvuses. See väljendus eelkõige kahel viisil:
1) Mul oli “tung” iga natukese aja tagant telefonis Facebooki-ikooni vajutada ja uurida, kas ning mida keegi uut ja huvitavat postitanud on;
2) Mul oli “tung” jagada kõiki oma rõõme ja avastusi nende toredate inimestega, kes mind Facebookis “laikinud” ja “friendinud” olid (mida on kokku ehmatavad 5000 inimest, kellest ma isiklikult tunnen parimal juhul 50).

Sõltuvusse jäämise trend oli väga salakaval ja ilmutas end väga väikeste doosidega. Alguses läbi arvuti, siis läbi telefoni, ning siis läbi teiste arvutite ja siis läbi teiste telefonidega. Lõpus oli nii, et mulle tundus kogu aeg, et kui ma feissi ei lähe, siis jään tõenäoliselt millestki väga olulisest ilma. Loomulikult sain mõistusega aru, et see niimoodi ei ole, aga tunded on meid ju varemgi ära petnud.

Testi oma sõltuvust

Ma usun, et ma ei ole ainuke, kes enese puhul sarnaseid ilminguid märganud on. Iseküsimus on selles, kas me seda tunnistada tahame. Nagu kõikide sõltuvustega (ja muude hullustega), tundub meile endale ju, et kõik on kontrolli all. Tean isiklikult 20 aastat suitsetanud inimesi, kes väidavad, et nad võivad päevapealt suitsetamise maha jätta, kui nad seda sooviksid. Aga nad lihtsalt ei soovi seda hetkel. Milline naiivsus iseenda suhtes!

Nii on ka Facebooki-sõltlastel igal ühel oma lugu iseendale ja sõpradele, miks on vaja nii palju seal istuda. Mõni tunneb, et saab sealt energiat, mõni tunneb, et jagatud rõõm on topeltrõõm, ja kolmandad apelleerivad sellele, et sõpradel on ju õigus teada, mis minu elus toimub. Kindlasti ei ole kõik Facebooki kasutajad sõltuvuses, aga et sellele isiklikku kinnitust saada, proovi teha eksperiment:

1) Otsusta, et sa täna ja homme enam Facebooki ei lähe;
2) Jälgi ennast ja oma tundeid nende kahe päeva jooksul;
3) Iga kord, kui tekib tunne, et tahaks sinna siiski vaadata, märka, kuidas see tung ja impulss sinus kasvab;
4) Märka seda impulssi ja ignoreeri seda (lase lahti, kui oskad).

Kui sa saad selle eksperimendiga ilma igasuguse probleemita hakkama, ei ole sul arvatavasti sõltuvust. Kui aga jänni jääd, oled sõltlane. Jänni millega? Just oma tunnete ja mõtetega selle eksperimendi käigus. On vägagi tõenäoline, et hetkel, mil sul tekib tunne, et peaks Facebooki minema, ja sa keelad seda endale, algab sinu sees väike “torm” – tekivad uued tunded, tugevamad impulsid, ja mis kõige olulisem, sa hakkad õigustama ideed, et see oli tobe eksperiment ja sul on see asi kontrolli all. Aga kas ikka on?

Jagatud mure on pool muret

Kuigi paljud Facebooki sõltlased peidavad end loosungi taha, et jagatud rõõm on topeltrõõm, väljendab sagedamini kogu feissi loobitud isiklik info loosungit “Jagatud mure on pool muret”. Ja siit jõuamegi uue megatrendini maailmas, milleks on Facebook Happiness, ja mida võiks eesti keelde tõlkida “õnnelik vähemalt Facebookis”.

Ma vabandan kõikide ees, kellele sellega ülekohut teen, aga sõltlasena olin Facebookis kõige aktiivsem siis, kui mu elus olid kõige keerulisemad ajad. See on väga paradoksaalne, sest psühholoogide hinnangul panevad depressioon ja stress meid hoopiski endasse tõmbuma. Kui me tunneme end halvasti, ei taha me kellegagi eriti suhelda, tahame tõmmata teki üle pea ja vaikselt omaette olla.

Õnneks on meil aga Facebook, kus ei pea suhtlemiseks teki alt välja minema. Piisab ühest pildist (kus vaatamata valule ja murele on õnnestunud naeratus näole manada), et saada kõikidelt sõpradelt “laikide” kaudu kinnitust, et tegelikult on mu elus kõik super. Muidugi on see hea, sest see parandab meie tuju, aga kas see mitte päris probleemidelt tähelepanu liigselt kõrvale ei juhi?

Facebook Happiness väljendub oma kõige ehedamal kujul inimeste kaudu, kes päris elus end üksiku ja õnnetuna tunnevad, aga Facebookis täiega “säravad”. Veel 3 aastat tagasi olin ma üks nendest, sest nii nagu 2007. aastal mu ärisi pankrot tabas, juhtus sama 4 aastat hiljem mu eraeluga. Ma tundsin end üksiku ja õnnetuna, ning ma vajasin lohutust (jah, isegi Eesti mehed vajavad mõnikord lohutust). Kust seda leida? Õnneks oli mul Facebooki konto, kuhu sain võltse rõõmusõnumeid pilduda ja oma elu parimaid hetki piltide kaudu jagada. See kõik tundus ilus ning glamuurne. Mind peeti edukaks, õnnelikuks ja tõeliseks tegijakd. Keegi aga ei teadnud, mida ma tegelikult tundsin. Kõik laikisid ja kinnitasid mulle, kui äge ja ilus elu mul ikka on. Tundub, et ma ei olnud isegi mitte Facebooki sõltlane, vaid “laigi-sõltlane” – ma sain naudingut sellest, kui keegi minu elu “laikis”. Ja ma olen täiesti kindel, et ma ei ole selle klubi ainuke liige.

Kuidas laigi-sõltuvusele jälile saada?

Kui soovid lisaks Facebooki-sõltuvusele ka oma laigi-sõltuvust testida, tee nii:
1) Iga kord, kui soovid midagi Facebooki postitada, küsi endalt, miks sa seda tegelikult teed?
2) Kui teed seda siirast soovist teistega jagada (nt muusika, looduspilt, nali vms), siis tee seda julgelt;
3) Kui hakkad aga oma isiklikke asju jagama (õnnele, edule ja särale viitavad postitused), märka tunnet enda sees. Tõenäoliselt võid tunda end kahel viisil:
a) soovid oma lähedastega jagada oma siirast rõõmu ja õnnestumisi elus;
b) soovid vaatamata oma närusele elule saada piltide kaudu kinnitust, et tegelikult on kõik hästi (seda võib olla alguses raske märgata ning tunnistada, kuid ole järjekindel ja enda vastu 100% aus).
4) Kui oled olukorras b, siis jäta pigem see pilt jagamata, võta aeg maha, ja vaata enda sisse.

Facebook Happiness on lühiajaline, kuna see ei erine palju alkoholist, kanepist või heroiinist. Läbi “laikide” saame hetkeks kinnitust, et tegelikult ei ole ma õnnetu ja üksik, sest kõik imetlevad mind. Läbi selle saame aga reaalse doosi heaoluhormooni (näiteks endorfiin), sest hetkeks tunneme, kuidas oleme teistest paremad, mistõttu ei paistagi olukord nii hull olevat. Jama on aga selles, et see doos saab väga kiiresti otsa. Arvestades Facebookis olevat infohulka, kaob “Olen nii õnnelik” pilt minutitega teiste seinalt, ja sa oled jällegi üksi. Mida teha? Muidugi tuleb hakata ette valmistama uut doosi. Sa hakkad otsima uut mõtet või uut pilti, mida jagada, et uuesti oma laks kätte saada.

Seega on Facebook täiesti klassikaline narkomaania juhtum, sest isegi, kui müüme endale ideed, et kolm õlut õhtul või üks kanepipiip nädalas on lihtsalt lõõgastumiseks, on karm tegelikkus see, et me ei saa enam iseendaga hakkama. Me vajame kogu aeg mingit ainet, mis meid end hästi tundma paneb, et seeläbi oma eluraskustega hakkama saada.

Facebooki-laigid on facebooki-sõltlasele täpselt sama efektiga. Muidugi on see parem kui viin või kanep, sest ei riku otseselt meie tervist, küll aga rikub see meie emotsionaalset tervist ja kaugendab meid päriselust. Facebook Happiness on sama näiline nagu joobesolek. Meile tundub läbi väliste kinnituste, et kõik on hästi, kuid ainult seni, kuni laike juurde tuleb. Ja mida rohkem laike juurde tuleb, seda vägevam ja õnnelikum ma olen.

Facebook Happinessi mõju teistele

Facebook Happiness fenomeni mõju ei ole negatiivne vaid sõltlasele endale, vaid tegelikult ka tema normaalsetele sõpradele, sest nendele tundub üha enam, kui mõttetu elu nendel endal on. Tean isiklikult mitmeid inimesi, kelle elu täiesti sassis on, aga tema Facebooki seina järgi võiks hinnata, et ta ona maailma kõige õnnelikum inimene. Kogu see sära ja glamuur on võlts ning kunstlik. See inimene võib olla tablettide peal, et suudaks kasvõi kord päevas naeratada, aga tema Facebooki jälgides võiks arvata, et ta on tõmmanud Elu Jackpoti – kõik tundub lihtsalt võrratu.

Kuidas see avaldab mõju tema normaalset elu elavatele tuttavatele, kes ei ole teadlikud tema tegelikust olukorrast? Nad näevad teiste inimeste seinal “edukat ja õnnelikku elu”, ning kõrvutades seda enda omaga, mõistavad, kui mõttetu elu nendel endal on. See tekitab stressi, sest me kõik ju tahaksime ilusat ja ideaalilähedast elu. Mis on väljapääs? No, miks mitte vastata samaga? Hakkab temagi otsima oma pildipangast kõige ilusamaid ja elukaugemaid fotosid, et teistele näidata, kui ebaharilikult õnnelik inimene ta on. Ja siit saab alguse järjekordne lumepalli efekt, mis päädib varem või hiljem Facebook Happinessi järjekordse ohvriga – inimesega, kes virtuaalselt hinnatuna elab unistuste elu ja on kõige õnnelikum maailmas, aga tegelikkuses mõtleb enesetapule.

Kuidas Facebooki sõltuvusest vabaneda?

Nii nagu kõikide teiste sõltuvustega, on ka Facebooki sõltuvusest võimalik vabaneda kahel viisil:
a) järsk ja ootamatu (kõige efektiivsem)
b) järkjärguline (võib ka töötada, aga ei pruugi).

Ma isiklikult sain kõige enam kasu sellest, kui kustutasin Facebooki ära oma telefonist ja muutsin arvutis parooli nii tüütuks, et lihtsalt ei viitsi kogu aeg seda sisse toksida (nägemaks lihtsalt seda, kas keegi on midagi uut postitanud). Tegelikult soovitatakse sellist lähenemist ka igasuguste muude harjumuste muutmiseks – muuda harjumuspärane käitumine enese jaoks nii ebamugavaks, et sa lihtsalt ei viitsi seda enam teha.

Kui sa selle ära teed, siis hakka tööle oma sisemiste impulssidega, mis alguses väga tugevalt sind juhivad, kuid aja möödudes sind üha enam rahule jätavad. Ühel hetkel tekib sul hoopis küsimus, kuidas sa varem said millestki nii mõttetust nii sõltuvuses olla?

Teine väga efektiivne tehnika seisneb ainult selliste piltide ja väljaütlemiste postitamises, mis vastavad tegelikkusele. Loomulikult võib siin väidelda, et kasulik on kõiksugu ilusaid pilte ning loosungeid jagada, sest need aitavad meie enesetunnet parandada, kuid ainult juhul, kui seda toetab ka reaalne käitumine päriselus. Juhul, kui me postitame oma võlts-õnnelikke pilte ja loosungeid ainult Facebooki, võib see päädida lõhenenud isiksuse sündroomiga, sest me loome nende kaudu endast kuvandi, mis ei vasta tegelikkusele. Teised inimesed ootavad meilt just sellist käitumist, nagu Facebookis propageerime, kuid kuna tegelikkus ei ole selline, muutubki kellegi teise mängimine koormavaks ja stressirohkeks.

Kokkuvõte

Facebook on super! Vastasel juhul ei oleks sellega tänaseks liitunud enam kui 1,1 miljardit inimest. Siiski on Facebookil meie jaoks ka ohud, mida varem või hiljem enesele teadvustama peame. Mida varem seda teeme, seda adekvaatsemalt saame nendega ka tegelda. Seetõttu kasuta Facebooki julgelt, aga tee seda jäädes ausaks iseenda ja oma sõprade vastu. Kui sa ei ole aus iseenda vastu, ja lood Facebookist enese jaoks narkootikumi, kus laikide kaudu igapäevaselt “eneseväärikuse laks” kätte saada, hävitad sa iseennast. Kui sa ei ole aga aus teiste vastu, ja lood Facebooki abil teistele tunde, et su elu koosneb ainult edust, õnnest ja armastusest, võid sa hävitada emotsionaalselt teisi. Kumbki nendest ei too sulle pikaajaliselt kasu ja tegelikku õnne.

 

Osale arutelus

  • Kaido Pajumaa

    Kaido Pajumaa
    Motivaator.ee juht ja koolitaja

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Seotud lood

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Krahv Mannteuffeli suvemõis (Kursi jahiloss)

Eestimaa keskel, käänuliste Pedja ja Kaave jõgede vahelisel alal on ellu ärganud üks vana ja majesteetlik hoone. See on krahv Mannteuffelile kuulunud suvemõisa peahoone aastast 1888, rahvasuus tuntud kui Kursi jahiloss. Seda maja võiks nimetada ka Eesti jahilosside krooniks, ajaloole on väärikas koht tuttav juba 130 aasta jooksul.

Järveveere puhkekeskus ootab külastajaid nii suvel kui talvel

Maalilisel Võrtsjärve kaldal Valma külas asuv Järveveere puhkekeskus on suurepärane paik suveürituste, seminaride, pulmade ja talvepäevade korraldamiseks.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine