Enne ettekannet tekkis ka üks mõttepoeg, pigem vast ebamäärane tunnetus. Et äkki ei peaks nii palju muutustest rääkima.
"Kõik muutub tänapäeval nii kiiresti", "Elu ongi muutumine", "Kui ei muutu, siis sa sured", "Paigalseis on tagasiminek"... Ja nii edasi.
Need kõik tekitavad tunde, nagu oleks muutus abloluutselt ja pidevalt kohustustlik ja et muutus on üks igavesti suur elevant, mida me peame pidevalt ja korraga alla kugistama. Kui otsida põhjuseid, miks me inimestena muutustele sageli veidi kahtlustavalt otsa vaatame, siis äkki võib üks põhjus olla sellest, et me lihtsalt oleme need asjad endale suureks ja keeruliseks rääkinud. Võib-olla peaks järgmine kord, kui on isu rääkida muutusest, rääkima lihtsalt sellest, kuidas me mingi konkreetse asja ära saame teha - lühikese aja jooksul konkreetne VÄIKE samm. Vähem elevanti, abstraktsionismi ja määramatust (need kõik muutusehirmu sõbrad).
Miks siis muutused ikkagi sageli ebaõnnestuvad?
Oma coachingu kogemustele tuginedes toon välja neli asja:
1. Ebaselged sihid - kui tegelikult pole tunnetatud, miks ma seda teen ja siis ka tulemuseesmärkide üleküllus (tegevuseesmärgid on kordades tõhusamad - kolm korda nädalas trenni on parem eesmärk kui 5 kilo alla).
2. Me tahame korraga mitut asja ja me ei teadvusta seda. Me tahame tervislikult toituda, ent me ei suuda ära öelda suurepärasest naise või ema või sõbranna tehtud hiigelsuurest pavlova koogist. Sest me ei taha neid solvata äraütlemisega.
3. Liiga vähene harjutamine. Ka kõige kergema harjumuse kinnistamine võtab poolteist-kaks kuud. Tavaliselt meil pole lihtsalt kannatust ja jaksu seda ära oodata.
4. Üleplaneerimine. Haakub postituse alguses räägituga - teeme hullupööra plaane, mõtlema, analüüsime, kalkuleerime. Kuni muutus on mõeldud nii suureks, et selle tegema hakkamine... on mõistlik edasi lükata. Või selle lõppu lihtsalt ei paista.
PS! Tahad muutust? Mine homme teist teed mööda tööle :)