Autor: Hede Kerstin Luik, www.arengutugi.com coach • 14. jaanuar 2015
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Milline on hea vabandus, et taastada usaldus?

Terapeut Hede Kerstin Luik
“Palun vabandust!” - ütleme seda sageli, ja sageli ka kuuleme seda teistelt. Mõnikord tundub vabandus tulevat südamest, teinekord mõjub ebasiira vormitäitena, kirjutab terapeut Hede Kerstin Luik.

Meil on üsna kõrged ootused vabanduse parandavale jõule. Enamus meid on kasvanud vabandamise kultuuris. Lapsena pidime vabandama, kui meie käitumist hinnati vääraks – sõltumata sellest, mida ise seejuures tundsime… Ja nii oleme jätkanud vabanduse kasutamisega leevendamaks igasugu tagajärgi, pisiasjadest suuremate rikkumisteni. Oled ehk isegi kogenud, kuidas siiras suuresilmne vabandus on aidanud liiklusrikkumisest vaid noomitusega väljuda?

Kas ülehindame vabanduse jõudu? 

Mida on tarvis selleks, et vabandus aitaks taastada usaldust? Hollandi psühholoog David De Cremer kolleegidega (De Cremer et al., 2010) on oma uuringutes leidnud just seda, et vabanduse kuulmine pole niivõrd parandav, kui me tahaks uskuda.

De Cremeri uuringus mängisid osalejad mängu, kus igale katseisikule anti 10 eurot ja parter, kes oli katse sisust teadlik. Neile öeldi, et kui nad annavad kogu saadud raha partnerile, see kolmekordistakse ja partner saab siis valida, kui palju ta 30 eurost temaga jagab. “Insaider” andis tagasi vaid 5 eurot, ja muidugi tundsid katseisikud end petetuna. Seejärel pooltel juhtudel “insaider” vabandas ja teistel pooltel juhtudel katseisik kujutles vabanduse kuulmist. Osalejad hindasid vabanduse  tervendavat väärtust skaalal 1–7. Need, kes vaid kujutlesid vabandust, hindasid väärtuseks keskmiselt 5,3. Need, kelle ees tegelikult vabandati, andsid hulga madalama hinnangu – keskmiselt 3,5.

Need eksperimendid näitasid, et peale pettumust tundub ettekujutatav vabandus oluliselt väärtuslikum, kui seda vabandus tegelikult saades on. Samuti käitusid katseisikud  peale kujutletud vabandust palju usaldavamalt, kui tegeliku vabanduse järel.

Ehk siis ennustamise viga toimib ka vabanduse ootuse puhul. Me selgelt ülehindame vabandamise jõudu. Kui petnud partner vabandab, pole selle mõju tegelikult nii hea, kui ootame.

Sama puudutab avalikku vabandamist. Usume, et tehtu tuleb heastada ja meil on kõrged ootused vabanduse palumisele, kuid tegelikkuses valmistavad need vabandamised pettumuse.

Seejuures on muidugi vastutuse võtmine ja vabandamine ikkagi vajalik. Eitamine ja õigustamine ärritavad ning teevad olukorra veel halvemaks. Vabandamine kinnitab kokkuleppelisi norme ja seda, et nende rikkumine on väär ning aitab taastada rikkumise all kannataja väärikust. See on esimene samm olukorra parandamise teel.

Mõju on veelgi kehvem, kui vabandus on ebasiiras. Kõrvaltvaatajana näeme hästi, kui vabandus on pealesunnitud samm ja ei tule südamest. Risen ja Gilovich (2007) tegid rea uuringuid, mis näitavad, et kahjuks tajume ebasiirust halvemini, kui vabandatakse meie enda ees. See sarnaneb komplimentidega – kuna meelitused panevad meid end paremini tundma, kaldume neid lihtsamini uskuma, kui neutraalne kõrvalseisja. Risen ja Gilovich leidsid, et kõrvaltvaatajana tajume juba väiksemat ebasiiruse hõngu ja selline vabandus võib teha rohkem halba kui head – tekitades viha ja usaldamatust selle vastu, kes püüab teist manipuleerida andestama.

Mis siis teeb vabanduse väärtuslikumaks?

Sageli vabandame enda pärast. Tahame leevendada oma süütunnet, või lihtsalt tahame “olla korralik” – nii on kombeks. Tegelikkuses peaks esmane eesmärk olema teise poole kannatuste leevendamine, tema enesetunde ja olukorra parandamine. Hea vabandus keskendub teise isiku tunnetele ja vajadustele.

Hea vabandus on selge, hooliv ja sisaldab järgnevat:

- selgesõnaline vabandus ja kahetsuse väljendamine juhtunu üle;

- ootuste või normide rikkumise omaksvõtt;

- kogu oma käitumise mõju ja teisele inimesele tekitatud tagajärgede mõistmine ja omaksvõtt;

- andekspalumine.

Kõige olulisem neist on see, et me tegelikult ka saame aru oma käitumisest mõjust teisele, ning väljendame seda empaatiliselt ja selgelt. Selles kipume sageli kõige nõrgemad olema – näeme ju kõik maailma ise oma filtrite ja luupide kaudu, ning teise vaadet näha ja mõista ongi keeruline. Ja just see loob hea baasi andestuseks.

 

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700