Ridikül või pintsak?

Lisaks: Sokkide ja tikkude jutt käis meeste kohta, kes kunagi ei tea, kus need pandud on.
Täpsustuseks, et olen naine.

nii nagu on olemas äärmiselt süsteemituid mehi, nii on olemas ka süsteemituid naisi. Minu käekotis (kuhu ikka A4 mapp ilusti sirgelt ära mahub) on mitmeid sahtleid-lahtreid, kuhu kindla süsteemi järgi asju pistan ja instinktiivsusest on asi ikka väga kaugel. Ma tahaks loota, et enamik naisi ikka teab kuhu nad oma käekotis midagi pistnud on. Halekoomilised olukorrad, kus naisterahvas peab kogu oma ridiküli sisu poeletile puistama, et Säästukaarti leida, tulenevad sellest, et mingil hajameelsushetkel on Säästukaart valesse koti lahtrisse pandud, mitte sellest, et kotis üldse mingit süsteemi ei valitse.
Naised teavad, kus puuduv sokk on, kus küünetangid on, kus tagavara-tikud või taskulamp on, sest naiste mällu talletuvad asjad, mis ei ole pärast kasutamist nende "õigesse" kohta tagasi pandud.

See, kas naine leiab oma king size-kotist võtmed üles, sõltub puhtalt sellest, kuhu ta need võtmed oma käekotist pannud on - ka käekotil on olemas "taskud", mida saab vägagi süstemaatiliselt kasutada.

Ehk siis - see, kuidas naine oma käekotti kasutab, on puhtalt tema enda teha. Eks see käib ka ajajuhtimise kohta.

Ise kannan ka suhteliselt suurt käekotti, mis annab mulle võimaluse olla valmis nö igaks elujuhtumiks. Mis siis, et mõnda elementi selle sisust kasutan võib-olla alles kuu aja pärast. Aga ma vähemalt tean, et see asi on mul olemas, ma tean kus see on ja et ma saan selle igal hetkel kätte, kui vaja peaks olema.