Lugusid inimestest: koolitaja Kalle

Selge Pilt, aja- ja projektijuhtimise koolitaja

kõik blogid - Ajajuhtimise blogi - Kristjan Otsmann

Kõik blogid

Kohtusin hiljuti koolitaja Kallega*, kellega olen ammu soovinud tutvust värskendada. Uurisime, kuidas meil läheb ning justkui jutu jätkuks küsis ta: „Kuule, Kristjan, kas sa ikka koolitustel ajaröövleist ka kõneled?“

Ei, tavaliselt ei räägi, sest ma ei näe, et see viiks edasi.

„Aga kuidas ometigi nii?“ tundis ta huvi.

Seletasin, et mu arust on kõige tähtsam ikka siht, mitte komistuskivid, mille otsa koperdad.

Kui pöörad takistustele liiga suurt tähelepanu, siis jooksedki neile otsa ega jõua pärale. Vaata kasvõi mõnda puud, mis kasvab tee veeres kesk lagedat põldu. Kui juht kaotab auto üle kontrolli, sõidab ta sageli vastu puud. Põhjus on lihtne: ta keskendub puule, mille otsa ei tohi sõita, mitte teele, kuhu ta ju peaks sõitma.

Kalle vist ei saanud päriselt minust aru, sest ütles, et ajaraiskajad on ikka tähtsad ning neist kõnelemata ei saa olla. Aga võib-olla mõistis ka, ei tea. Igal juhul jäime eri meelt, sest mu viimased kolm aastat koolitamist on näidanud, et ajaraiskajatele pole mõtet aega raisata; pigem ikka neile asjadele, mis tähelepanu väärivad.

***
Kalle rääkis mulle loo vastu ning päris, kas tean lugu turvavööst. Ei teadnud.

„Kas paned iga kord turvavöö kinni kui autoga sõidad?“
Panen.
„Aga kõrvalsõitja?“
Paneb ka.
„Aga tagaistmel???“
Muidugi panevad, nii on ju ohutum sõita.

Ta ei andnud järgi: „Aga kas punase tulega üle tee lähed?“
Üldjuhul ei lähe.
„Aga kui sinuga koos ootavad tee ületamist lapsed?“
No siis kohe kindlasti mitte.
„Aga kui keegi ei näe, et sa lähed?“
Noh, kui juhtun näiteks kella kahe paiku öösel Nõmmel koju tulema ning autosid pole näha, lapsi ka mitte, siis ma küll ei viitsi seda jalakäijate foori nuppu vajutada, siis lähen küll.

„Ahhaa!“ hüüatas ta võidukalt.
„Aga kell üks vajutad nuppu?“
Ei vajuta.
„Aga kell kaksteist?“
Ikka ei vajuta.
Ega ma vajuta päeval ka, kui autosid pole ega lapsi, kellele eeskujuks, mitte hoiatuseks olla (Tony Robbinsit tsiteerides).

„Aga kui tuleb politsei, kas siis vajutad???“
No mina ka ei tea... Ma vist ootan, kuni ta mööda sõidab ja lähen siis üle tee...

„Aga kui ma tulen kõrvaltänavast hooga, siis ma ju võin sulle otsa sõita!“ lausus ta võidurõõmsalt.

Jäin endiselt eri meelt, sest kõrvaltänavast tulles on meil anna-teed-märk, aga seda ta vist ei tea. Ja eks ma olen ka ettevaatlik.

Oma jutuga tahtis ta jõuda sinna, et seadus on seadus ning sellest tuleb kinni pidada. Vähemalt ma kahtlustan seda. Kuid olen endiselt teist meelt: seadusest tuleb sel juhul kinni pidada, kui see on terve mõistusega kooskõlas.

Ega me koosmeelele jõudnudki – enne lõppes kohtumiseks kavandet aeg.

***
Inimesed on erinevad ning kui juhid ennast ajas ja inimestega suheldes, siis arvesta sellega. Ma olen Kallele selle vestluse eest tänulik, sest ta tuletas seda mulle meelde.

Kui olen Tallinnas, siis mulle meeldib kohale jõuda üsna täpselt, sest siin on täpsus hinnas. Kui maal, siis vahel jõuan veidi varem, vahel krõps hiljem – seal on inimesed tervemad ega aja pilli lõhki ainult sel põhjusel, et nii peab. Kui Vahemere ääres, siis võib võtta veel lõdvemalt, sest kell pole nii oluline, kuid suhted seda tähtsamad.

Seepärast on kasulik kohandada end ümbritsevale keskkonnale nagu taoistlikus sümboolikas vesi, mis voolab kõrgemalt allapoole, täites lohud.

Kohandamine ei maksa suurt midagi, aga teiste inimestega sujuvad asjad pärast seda palju paremini. See oli ka põhjus, miks me tol korral Kallega koosmeelele ei jõudnud – talle meeldib olla jäik ning mulle paindlik. Ja meil mõlemal on õigus, aga sel pole tegelikult tähtsust.

*kõigi nimede taga on reaalsed inimesed, kuid olen nimesid inimeste privaatsuse huvides muutnud. Loodan, et nad ei solvu.