Söö, palveta, armasta ja käi kinos.

Elizabeth Gilbert on leidnud oma romaanile lihtsalt suurepärase pealkirja. Miks? Ta on meisterlikult kasutanud kolme reeglit – lihtsat tõde, et inimese mõistus suudab kõige paremini tulla toime kolme asjaga.

Kolme asja on kõige lihtsam kuulata, meelde jätta ja meenutada. Usk, lootus, armastus; isa poeg ja püha vaim; minevik, olevik ja tulevik.

Kolm tegusõna söö, palveta, armasta äratavad huvi, jäävad meelde ja mõjuvad. Raamatust sai bestseller ning asjade loomuliku jätkuna kirjutas Ryan Murphy (“Nip/tuck”) ka samanimelise stsenaariumi ja lavastas filmi osades sellised kinomaailma säravaimad tähed nagu Julia Roberts ja Javier Bardem. Raamatut on saatnud tohutu menu, ainuüksi meil siin koduses Eestis vist juba neljas trükk saab varsti müüdud ja esimesi päevi Solaris Kino suurtel ekraanidel olev film läheb samuti täissaalidele.

Lugu on autobiograafiline eneseotsingu lugu. Kolm maagilist tegusõna seotud kolme põneva maaga  ja lisaks veel naiseks olemise võlu ja valuga. Elizabert Gilbert on oma intervjuus rääkinud, et tema vanaemal oli seitse last, keda ta väga armastas, aga ometi soovis ta, et tema lapselapsest saaks kirjanik, kel pole lapsi ja kes võib vabalt mööda ilma rännata.

Film on huvitava pildikeelega. Mulle tundus filmi vaadates, et mida selgemaks sai peategelase maailmapilt, seda heledamaks ja värvikamaks muutus ka ekraanipilt. Raamatut lugedes nautisin enam India ja meditatsiooni ning palvega seotud kirjeldusi, aga filmis mõjus Bali eriti ahvatlevana.

Miks siis miljonid inimesed(naised) maailmas selle kolme maagiaga nii kaasa lähevad?

Küllap kõnetab peategelane neid väga isiklikult. On neid, keda puudutab tema julgus väljuda pealtnäha väga õnnelikust abielust, mis tegelikku rahuldust ei paku. On teisi, keda puudutab soov lõpuks ometi süüa kõike maitsvat ilma pideva dieediga kaasnevate kannatustega.On neid,  keda puudutab soov leida midagi vaimsemat ja saavutada hingeline tasakaal ja on neid, kes sooviksid rännata maailmas. Lõpuks soovivad kõik leida imelist armastust.

Nii lihtne. Sa lihtsalt söö, mida hing ihaldab, palveta,  et olla kontaktis kõiksusega ja armasta ning lase ennast armastada.

Kui vaadata asja peategelase esimese abikaasa pilgu läbi, siis muidugi on maailm hoopis teistsugune. Tõepoolest, milleks siis see kaheksa aastat teeseldud kodu mängimist!

Pikk on inimese tee iseendani. Kõik ei jõuagi kohale. Filmi mõju on igal juhul positiivne, ma olen päris kindel, et paljud saavad Julia Robertsi kehastatud Liz Gilbertist inspireeritud ja võtavad midagi ette muutmaks oma enda elu elusamaks. Muide, minu arvates ei pea selleks ilmtingimata Indiasse sõitma.

Muuseas, kas sul juba on oma sõna? Loo algul suudab peategelane end defineerida ainult meeste kaudu, kellega ta parasjagu suhtes on. Filmi lõpus leiab Liz endale sobiva sõna.

 Attraversiamo – lets `cross over!