De Niro forever

Solaris Kino turundusjuht

kõik blogid - Kinoblogi - Tanel Tatter

Kõik blogid

Tere tulemast nihkesse. Viimaste aastatega on kõik muutunud vahel ehk liiga kuivaks, liiga turvaliseks ( mitte et turvalisus halb oleks) ja normidest taas piiratuks. Miks sellise küllaltki kibeda lausega oma kirjatükki alustan, on Robert De Niro viimase viieteistkümne aasta rollide valik. Filmisõbrad kindlasti mõistavad mind.

On olnud eredaid momente, kuid nihked on liiga väikesed ja mõne rolli oleks kindlasti pidanuks tegemata jätma. Oleks ja Poleks ei ole aga vennad. Pakun, et vastus on tegelikult lihtne. Tema tugevad rollid ( Vito Corleone, Travis Bickle „Taxi Driver“, Jake La Motta „Raging Bull“, Max Cady „Cape Fear“, Ace „Casino“ ja autori lemmik Neil McCauley roll filmist  „Heat“) on meile nii tugevasti mällu sööbinud, et me lihtsalt ei  tahagi enam näha puude taga metsa. Kuid nüüd, filmi „Stone“ vanglaametniku Jacki rollis on Robert tagasi just nii nagu mina seda temalt ootaksin. Ehk oma parimas vormis.

 Kas ümber hõõguva pirni pekslevat ööliblikat juhib jumal? Kas headus ja kurjus on jäävad ning kuidas nendega suhestub üksik indiviid? Draama „Stone“ ei ole niivõrd ambitsioonikas, et neile küsimustele seda ühte ja õiget vastust anda, ometi haarab ta vaataja endasse täpselt nii kui hõõguv pirn lummab ööliblikat. „Stone“´i kandev näitlejapaar Robert De Niro ja Edward Norton esinevad oma teatud headuses, milles ei ole absoluutset kahtlustki. Duole lisab vürtsi Milla Jovovichi kehastatud ning normide suhtes „kerges“ nihkes olev tegelane. Kehastatu mõjub niivõrd tõetruult, et Milla „stamp“kaubamärgiks kujunenud „Resident Evil“  ununeb koheselt ning  see fakt annab lootust näha Jovovichi tulevikus mängimas rolle, mille juures ainuke vajalik oskus pole poolpaljalt hea välja näha. On rõõm, et üks väärt ja küps linateos on oma tee taas kinoekraanidele jõudnud. Panen käe südamele ja saluteerin De Niro forever!