Blogi
Stressi leevendamise blogi - Toomas Õunap
07.12.2011
Tähelepanuvargus, kas karistatav?
 |
| koolitaja |
|
|
Me elame ja töötame keskkonnas, kus ümbritsev info ja meediamüra köidab meie tähelepanu ning haarab meid kaasa. Infokillukesed võitlevad üha halastamatult meie tähelepanu hõivamise eest ja see on vundament, mille peale reklaamimaailm on üles ehitatud.
Enamik meist arvab, et info näol on tegemist uudistevooga portaalist A, ajalehest B, kanalilt C või reklaamitahvlilt D. Tegelikult pommitab ümbritsev maailm meid infoga kogu aeg ja kõikjalt.
Meid puudutavad hommikused telefoni äratushelinad ja klaasi purunemise teravad helid naaberkorterist. See ununeb koheselt, tundes kohvi hõrgutavaid aroome köögist. Meie tähelepanu viib ühtemoodi „ära” nii ebameeldiv veoki diislihais kui üllatav uus parfüümiaroom kolleegi möödumisel. Auto juhtimisel käib märkamatu võitlus tähelepanu eest. Kord on vastaseks kevadine miniseelik, siis uus reklaamtahv´li pilt, siis mõte „et jälle olen 6 minutit ajagraafikust maas”, siis punane foorituli jne.
Vahel astume veidikeseks ajaks sellelt rongilt maha või elu sunnib meid selleks, näiteks läbi haiguse ning siis võib tekkida küsimus: „Kui mina ei juhi oma tähelepanu, kes või mis seda siis juhib? Kes on mu tähelepanu varastanud? Kas ma saan oma tähelepanu valdamise tagasi? Ja kuidas?
Keskmise inimese tähelepanu on võrreldud ka purjus ahviga, kes on ära joonud pudeli veini ja keda nõelab mesilane. Karm, kas pole? Kas mina ja sina kuulume keskmiste inimeste hulka? Kas meis kerkisid üles juba erinevad emotsioonid ja mõtted, mis seda väidet püüavad ümber lükata? Millel on hetkel meie tähelepanu?
Iga huvitav väline aga ka sisemine muutus tõmbab meie tähelepanu eelnevast tegevusest eemale, uuele tegevusele ja nii pendeldab meie tähelepanu infolt infole. Uudsus läbi erinevate meelte justkui varastab meie tähelepanu ja viib seniselt tegevuselt, mõttelt ja meenutuselt ära uuele. See on justkui kaootiline pendelteatejooks, kus pulga edasiandjaks ja saajaks on infokillukesed. Mõte – pilt –heli – mõte –lõhn- mõte- mõte – pilt jne. Tundub, et see on igapäevane lõputu protsesside jada.
Üks minu kolleegidest nimetas sellist emotsionaalset inimest turistiks põrgu ja paradiisi vahel. Kas inimene on põrgus või paradiisis sõltub sellest, kus emotsionaalses keskkonnas ta parasjagu viibib ehk mis või kes „toidab” tema mõtteid ja emotsioone vastavalt.
Selline elu on emotsionaalselt väga põnev ja vaheldusrikas, kuid väga väsitav, stressirohke. Mingil ajahetkel tekib kõigil sellistel turistidel soov kodumaale tagasi tulla ja elada rahulikku elu. Tekib soov tegeleda nende asjadega, mis on olulised, mitte nende asjadega, mis juhtuvad. Tekib vajadus vallata oma tähelepanu. Paljudel juhtudel jõutakse joogani.
Tähelepanu valdamist peavad idamaa õpetused eduka teadmiste omandamise üheks eelduseks. Ehk on põhjust ka „siinpool” ülevaadata teatud õpetamise alustalad ja olulisused? Ehk on põhjust õpetada süsteemselt valdama ka „siinpool” oma tähelepanu? Ehk on aeg lõpetada pendeldamine põrgu ja paradiisi vahel?