Konkurents koolitusturul – kui aus mäng?

Sirje Tammiste Konsultatsioonibüroo

kõik blogid - Sirje Tammiste - Personali blogi

Kõik blogid

Koolitajad on praegu turul konkureerimas mitmete erinevate aspektide poolest:

- Teatud valdkonnas põhjaliku väljaõppe ja sertifikaadi saanud vs. isehakanud, kes on lugenud mõne raamatu, olnud ise koolitustel ja hakkavad omal käel koolitust pakkuma. Põhjalik väljaõpe ja sertifikaat annavad tellijale kindlasti kvaliteedi suhtes garantii, kuid koolitust viivad läbi isiksused.

Mitte ükski tunnistus ei vähenda koolitaja isiksuslike omaduste olulisust . Samas – karismaatiline koolitaja ilma ettevalmistuseta võib oma tööga teha otsest kahju nii koolituste mainele üldse kui koolitusel osalenud inimestele isiklikult. Paraku ei nõuta isegi riigihangetes sertifikaati, sageli võidab odavam pakkuja.

Minu kogemus on seotud suhtlemistreeningutega – et õpetada koolitusel suhtlemistreeningut, peab läbima aastase väljaõppe, tegema treeningu, mida hindab  superviisor. Peale koolitust tuleb saada superviisori positiivne hinnang läbiviidud koolituse kohta. Siis annab Eesti Suhtlemistreenerite Ühing välja kutsetunnistuse, mis on kvaliteedi garantii. Vastavalt kehtivale korrale tuleb oma pädevust hiljem tõestada ja sertifikaati uuendada.

Kliendid pole küsinud minult ja paljudelt teistel suhtlemistreeneritelt mitte kordagi vastavat tunnistust, sest ei teata sellest. Küll aga kuuleme, kuidas hanke on võitnud inimene, kellel tegelikult ei ole õigust seda koolitust pakkuda.

- Koolitajana turul igapäevaselt tööd tegevad inimesed vs. kõrgkoolide õppejõud. Vahe on selles, et koolitajana maksan kinni kõik oma koolitused, interneti, paberi, jm., kõrgkoolide õppejõudude eest kannab hoolt ülikool ehk riik. Nii on konkurentsis inimesed, kelle püsikulud kaetakse väga erinevatest allikatest. See mõjutab loomulikult väga olulisel määral koolituse hinda. Aus on see siis, kui ka tasu läheb ülikoolile, kui aga õppejõud teeb ülikooli  (riigi) vahenditega eraäri, siis on küsimus eetikas.

- Koolituse hind – see on otseselt kahe eelmisega seotud. Kui koolitaja pole investeerinud oma koolitusse, saab ta pakkuda ju soodsamat hinda. Kui koolitaja kõik kulud maksab riik – ka siis saab pakkuda paremat hinda. Küsimus on selles, kas ülikool peaks sellega nõustuma? Seni pigistatakse silm kinni …

Aga äkki nii peabki olema? Koolitajana saavad toime tulla parimatest parimad, küll turg reguleerib … Jah, eks see nii praegu ongi. Ja õnneks on ka õppejõude, kes on super koolitajad ja ka ausas konkurentsis – nad teevad piiri, kus on eraäri ja kus on ülikooli kulud/tulud.