Tegija on see, kes suudab ajaühikus rohkem

koolitaja, Neitsijärve loovusait

kõik blogid - Indrek Maripuu

Kõik blogid

Väärtushinnangud ju ütlevad, et kõvem tegija on see, kes suudab ühes ajaühikus rohkem.

Kristjan Otsmann küsib oma blogis: “Huvitav, kas pühendunult kulgev meeskond on võimalik? Mil moel võiks eesmärkide ja range tegevuskavata tiim jõuda kvaliteedistandarditel ja mõõdikutel ratsutavas maailmas teistest kaugemale?” Allpool on minu kommentaar Kristjani postitusele.

Tuleb nõus olla, et (peaaegu) kõik siin maailmas liigub eesmärgistamise ja standardiseerimise poole. Aga ma usun, et selle juured ei ole mitte selles, et kõik seda päriselt tahaksid. Juured on eesmärkides ja selles, kuidas me endale oma tegevust mõtestame (õigemini, kas me seda üldse sisuliselt teeme).

Me ju vaikimisi aktsepteerime, et kogu aeg on vaja kasvatada käivet ja kasumit (äris) või osta üha suuremaid / uuemaid tarbeasju (eraelus). Ja selleks on vaja rohkem jõuda, rohkem teha. Hakkame otsima kuidas ühes ajaühikus rohkem teha/toota/suuta – ühesõnaga kuidas kiiremini joosta.

Sellel on minu arvates kaks tagajärge:

• kannatab süvenemine ja kasvab pealiskaudsus,
• maksame selle eest hästi kallist hinda läbi kaugenenud peresuhete, kõrge stressitaseme ja sellest tulenevate haiguste ning katkiste laste.
Neid tagajärgi me aga üldjuhul ei märka või ei tunnista endale lihtsal põhjusel – stress hoiab püsti. Ei ole olemas ühtegi võimsamat piitsa ega präänikut kui see, et inimene on enda jaoks otsustanud, et “ma pean”. Ja siinkohal pole vahet, kas see on nö päris põhjus või vaikimisi omaks võetud väline surve. Stressist loobumiseks pole võimalust – väärtushinnangud ju ütlevad, et kõvem tegija on see, kes suudab ühes ajaühikus rohkem.

Väärtushinnangud ju ütlevad, et kõvem tegija on see, kes suudab ühes ajaühikus rohkem. Iseendaga ja loodusega kooskõlas elamine on pop vaid esoteerilises kirjanduses. Neid raamatuid (mitte muidugi iga suvalist seal kümnete meetrite pikkuselt riiulilt, vaid neid, mis aeg-ajalt üleüldiseks massipsühhoosiks muutuvad – Coelho esimesed raamatud näiteks) on vahel hea kätte võtta, läbi lugeda ja õhata kui hea ja tark see jutt on… …ja siis panna vana rada edasi :-). Parema homse nimel.

Samamoodi reageeriti ju tegelikult sellele, juba ligemale kümme aastat vanale, kampaaniale “Võidab see kellel on surres kõige rohkem asju”.

Tegelikult jääb tahaplaanile see miks ja kellega oma igapäevast tööd teha. Mis sellest tööst muutub? Alguses püstitatud küsimusele vastamise võti ongi minu meelest just selle enda jaoks selgeks mõtlemises. Kui see on selge, siis võib kulgeda – ei ole vaja enam otseselt konkureerida. Kulgemise all ei pea ma silmas uimerdamist, vaid asjade mõnuga tegemist. Üldjuhul eeldab see senistest suhtevõrgustikest väljamurdmist, võib olla ka tegevusala vahetamist ning ilma suure formaalse organisatsioonita tegutsemist. Usun ka, et maailm liigub polariseerumise suunas – ühed jooksevad suurtes organisatsioonides veel kiiremini, teised valivad teha midagi muud vabakutselistena või nn “mees-ja-koer” tüüpi firmades.

Progressi jaoks on vajalikud mõlemad – esimesed on tublid töömesilased, kes hoiavad struktuure üleval, teiste seast tuleb rohkem neid inimesi, kes muudavad maailma. Olgu siis start-up firmades või kodanikuühiskonnas tegutsedes.

Vastus lühidalt: võti on teadlikkuses.