Autor: Kaido Pajumaa • 25. mai 2016
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kas Sinu juht kannatab "pimeda" juhi sündroomi all?

Foto: shutterstock.com
Koolitaja Kaido Pajumaa jagab üht enda hiljutist kliendikohtumise kogemust, kus positiivne esmasmulje ettevõttest pöördus kurvaks tõdemuseks, et sealne juht põeb "pimeda" juhi sündroomi, kus näiliselt oleks meeskonnatöös justkui kõik korras, aga tegelikkus on hoopis midagi muud.

Tulin hiljuti ühelt põnevalt kliendikohtumiselt, kus laua taga istusid firma omanik (juht) ning tema 3 toredat naiskolleegi (sekretär, personalijuht ja müügijuht). Ootasin neid põnevusega ja heameel oli alguses näha, et nii suur kolleegium kohe ühe lihtsa koolitaja pärast kokku oli kutsutud.

Kohtumine algas mõnusa huumoriga, mistõttu tundus, et tegemist on eriti laheda väikefirmaga, kes oma meeskonna ühtsustunnet meeskonnakoolitusega parandada soovivad. 30 minutit hiljem olin aga teisel seisukohal.

“Kõik on tegelikult hästi”

Kuigi nad olid kutsunud mind sinna oma koolituspakkumist esitlema, püüdsin nad siiski alguses oma küsimustega rääkima saada. Võtsin kõigepealt ette siis juhi ja küsisin temalt otse, kas ja miks ta üldse sellist koolitust vajalikuks peab?

Juht oli väga ettevaatlik. Mõtles hetke ja ütles siis, et tegelikult on ju kõik hästi ja ta ei teagi, kas seda koolitust vaja on. Vaatasin hetkeks naistele otsa, kes selle peale üsnagi tuimade nägudega tühjusesse vaatasid. Püüdsin juhti natukene rohkem avada ja rääkima saada, aga üsnagi tulutult.

Ühel hetkel küsis juht siis hoopis minult, mida mul nendele pakkuda oleks, et nende meeskonda VEEL ühtsemaks muuta. Rääkisin siis mõne minuti jooksul lahti enda poolse nägemuse meeskonnatööd pärssivatest teguritest ja mida olen oma koolitajatöö käigus avastanud, mis töötab ja mis ei tööta. Samuti selgitasin, mida saaksin nendele pakkuda ja missugune mõju sellel kõigel võiks olla.

Juht kuulas kutsikasilmadega ja mulle jäi mulje, et olen sattunud Eesti kõige nunnumasse väikefirmasse, kus kõik üsnagi ideaali lähedane paistab olevat ja suvise meeskonnakoolituse eesmärgiks on lihtsalt üheskoos midagi põnevat ette võtta. Mul oli selle üle heameel, sest selliste meeskondadega on alati tore tööd teha.

“Pimeda” juhi sündroom

Umbes 30 minutit hiljem ütles juht, et peab teisele nõupidamisele minema, aga jätab tüdrukud siia, et saaksime detailid kokku leppida. Ja siis juhtus midagi, mida ma eales oodanud ei oleks …

Juhi lahkudes kontrollisid tüdrukud esmalt, kas juht ikka kuuldeulatusest kaugemale on läinud, ning hakkasid siis piinliku detailsusega rääkima, mis tegelikult nende kontoris toimub. Kuidas tegelikult nendel mingit juhti ei ole, sest juht lihtsalt ei tegele juhtimisega, vaid on kogu aeg hõivatud erinevate projektidega. Kuidas juht nõuab oma töötajatelt täpsust ja eeskirjade detailset järgimist, aga ise neid kõiki eirab. Ja kuidas juht tegelikult absoluutselt ei mõista, et tema on kõikide ka meeskonnas olevate pingete peamiseks põhjuseks, aga ta lihtsalt ei näe seda.

Istusin siis seal imestades ja tundsin ära järjekordse “pimeda” juhi sündroomi käes vaevleva Eesti väikeettevõtte. Pealispindselt vaadates on kõik väga hästi – töö toimib, inimesed saavad palka ja kliendid on teenustega rahul. Ka esmane jutuajamine juhiga ei viidanud millelegi sellisele, mida hiljem teada sain.

Kuid tegelikkus oli must ja masendav – töötajad on õnnetud, sest kontoris on konkureeriv sisekliima ja üksteisele vastutöötamine, inimesed saabuvad tööle halvas tujus, mis tingib sagedasi konfliktseid plahvatusi ja õelutsemisi. Ühesõnaga kõik, mis alguses paistis ideaalne olevat, oli tegelikult ainult näiline.

Selle kõige taustal jalutas juht aga 15 minutit varem koosolekuruumist välja siiralt uskudes, et probleemid on kuskil mujal. Ta ei taha uskuda, et iga organisatsiooni sisekultuur saab alguse juhist ja tema käitumisest. Ta ei taha tunnistada, et kõik firma töötajad järgivad salamisi tema käitumis – ja mõttemustreid, ning hakkavad ajas käituma just nii, nagu tema ees käitub. Ta ei taha uskuda seda, et kui töötajad näevad juhi poolset ükskõiksust, hakkavad nemad juhi ja tema firma suhtes ükskõiksust üles näitama, ja kui juht eirab kokkuleppeid ja eeskirju, hakkavad seda tegema ka töötajad (nad peavad seda tegema aga salaja ja südames, sest muidu tuleks kohe ju juhiga pahandus).

Aga just nii see tegelikkuses on. Ja kui juht seda ei näe, võivad väga okeid juhid “pimedana” väga okeid firmad lihtsalt nässu keerata.

Spikker juhile!

See oli tüüpiline “pimeda” juhi sündroomi näide. Seetõttu soovitan juhil kõigepealt vaadata peeglisse ja küsida, kas mitte minu meeskonnas olevate probleemide põhjuseks ei ole mina ise? Kuidas võivad töötajad mind tajuda? Kas ma olen nendele oma käitumisega eeskujuks? Kas juhul, kui nemad käituksid nii, nagu mina käitun, oleksin ma nendega rahul? Kui ei oleks, siis miks – ma ise ju teen seda?

Kui juht nende küsimuste üle mõtiskleks, võib juhtuda, et nii mitmedki segadused hakkavad ilma igasuguse välise sekkumiseta meeskonnas lahenema.

Loe lisaks motivaator.ee.

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700