Väljapääs stressist ilma stressijuhtimise koolitusteta

Stress kuulub meie kaasaegse elu juurde. Isegi paljud organisatsioonid tellivad oma töötajatele stressijuhtimise koolitusi, kuna tööstress takistab inimestel reaalselt oma tööle pühendumist.

Ma austan stressi, ja stress pole mulle mingi võõras nähtus, küll aga “võitlen” stressi vastu teiste meetoditega kui paljud stressijuhtimise koolitused soovitavad. Kui oled valmis proovima, loe edasi, soovitab motivatsioonikoolitaja Kaido Pajumaa.

Stress on mõistuse produkt

Stress on mõistuse produkt. Mitte, et mõistus meile stressi otseselt “toodaks”, vaid me jõuame stressi, sest mõtlemine on meie üle täieliku kontrolli võtnud ning me ei oska ennast enam mõtlemisest välja lülitada. See algab hommikul kohe, kui silmad avame, ja lõppeb alles õhtul uinudes. Paljud kannatavad isegi uinumisraskuste käes, sest mõtlemine ei anna ka pead padjale heites järele.

Mõistust ei saa aga mõistuse kaudu peatada. Seetõttu ei ole võimalik ka stressist vabaneda erinevate mõttetehnikate abil. Meil on vaja jõuda mõistusest ettepoole, oma olemusele lähemale, milles me kõik kunagi rahus ning rahulikult olnud oleme, kuid mille me lihtsalt ühel hetkel ära unustasime.

Olemuslik mina on kadunud

Meie kõige esmasem tasand on “Olemus”, mis viitab joogamaailmast päris mõistele Sat Cit Ananda, mis tähendab “Ma olen (sat). Ma tean, et ma olen (cit). Mul on hea olla (ananda (õndsus))”. Me kõik juba niikuinii oleme, ja tegelikult peaks sellest täiesti piisama. Me oleme just sellised nagu oleme – ei rohkem ega vähem. Lapsed teavad seda ja seetõttu elavadki nad rahus. Kui meie seda täiskasvanutena taipame, saabub uuesti sisemine rahu.

Olemises olles on meil kasutada ka hoopis teistusuged võimed kui tavaolekus mentaalsuses (mõtlemises). Kui tavaolekus püüame kõike mõistuse kaudu lahendada, siis oma olemuses on meil kasutada intuitsioon, inspiratsioon ja taipamine (uutele ideedele jõudmine). Kui palju sa neid võimeid täna teadvustad ja teadlikult kasutad? Või kas üldse kasutad?

Uskumused tulevad Egost

Ühel hetkel (umbes vanuses 8-10 eluaastat) tekib meil tunne, et lihtsalt olla ei ole piisav. Me tahaksime olla Keegid. Me tahaksime, et meid märgataks, meid teataks, me tahame midagi korda saata, me tahame olla erilised, teistusugused, et meist räägitaks. Siit saab alguse EGO sünd.

Oma olemuslikus minas olles peame end selleks, kes me tegelikult oleme, ilma mentaalsete (mõtteliste) lisakihtideta (siltideta). Kuna aga meile hakkab ca 8-10 aastaselt tunduma, et see pole piisav, hakkamegi oma mõttes endale uusi kihte ja silte juurde lisama, et olla Keegi – tähtis, populaarne jms. Tekib minapilt ehk Ego.

Kõige lihtsamini öelduna pole aga EGO ju midagi muud kui lihtsalt üks mõte, üks idee ja arusaamine iseendast. Kui sa küsid endalt, kes ma olen, ei meeldiks sulle vastata, et “ma lihtsalt olen” (esimene tasand), vaid sa tahaksid endast rääkida justkui kolmandas isikus – ma olen õpilane, ema – isa, lapsevanem, ärimees, muusik jms. Need kõik on aga mõttelised sildid, mille oleme lisanud iseendale enda peas. Jah, need sildid on teatud mõttes tõesed, aga need on siiski lihtsalt mõttesildid iseenda kohta.

Nii nagu kujuneb välja tuummõte iseendast (ego), kõige esimene kontseptsioon – ma olen see – , hakkab ego sellele esimesele kontseptsioonile muudkui uusi silte juurde lisama. Lähtuvalt sellest, kelleks ennast peame, hakkame uskuma, kuidas asjad maailmas on ja kuidas need peaksid olema: mis on hea, mis on halb; mida inimene peab saavutama, kuidas teised inimesed peaksid käituma jne. Selle käigus kujuneb välja nn uus kiht – meie uskumused.

Mõtlemine on võimust võtnud

Väljakujunenud uskumused hakkavad aga vormima meie mõtteid. Lapsel, kellel pole veel välja kujunenud EGO (arvamust iseendast) ja sellest tulenevat tugevat uskumuste süsteemi, on vägagi puhtad mõtted. Ta mõtleb endast hästi, ta mõtleb teistest inimestest hästi, ta mõtleb üldiselt kõigest hästi.

Alles Ego ja selle uskumustesüsteemi väljakujunedes hakkavad tekkima ka uued mõtted, mis on täpselt seda tooni, nagu on uskumused. Kui laps kujuneb oma isiksuses (egos) välja madalate kaitsemüüridega (tema uskumused ei maali pilti maailmast kui ohtlikust paigast ja inimestest ohtlikest vaenlastest), võivad ka tema mõtted olla puhtad ja positiivsed.

Paljud lapsed kasvavad aga üles tugevas alaväärsuse tundes, sest neile ei õpetata ei kodus ega koolis, et just selline nagu sa oled, on täiesti okei, vaid neile õpetatakse kogu aeg, et sa pead olema midagi enamat, sa pead midagi suurt saavutama, sa pead kuhugi jõudma, sa pead teistele silmad ette tegema jne. See ei lase ka lapsel jääda rahusse ning läbi oma põhivõimete – intuitsiooni, inspiratsiooni ja taipamise – oma elu elada, vaid ta hakkab seda kõike mõistuse kaudu varjutama. Ja nii saab alguse sisemine ebakindlus, sellest tulenev pinge ning esmased vihjed stressile.

Tunded (emotsioonid) annavad sulle kütuse

Mõtted hakkavad omakorda tekitama meile meeleolusid, tujusid ja emotsionaalseid seisundeid. Need pole aga sõltumatud, vaid otseselt seotud jällegi meie sisemaailmaga – saades alguse Egost ning sellest tulenevast mõtlemisest. Kui inimesel on puhtad ja positiivsed mõtted, tunneb ta end valdavalt hästi ja positiivselt. Ta teab oma väärtust, mistõttu on ta enesekindel ja iseendaga rahus. Tal pole vaja otsida oma peas kogu aeg välist kinnitust, et olla Keegi – ta teab, et ta on keegi ning on sellega rahul. Läbi sisemise rahu kasutab ta oma intuitsiooni, et teha õigeid valikuid, inspiratsiooni, et nende valikute nimel edukalt tegutseda, ning taipamist, et teele kerkivaid võimalikke probleeme lahendada.

Paljude jaoks on aga reaalsus hoopis midagi muud, sest inimesed ei oska ning ei julge olla olemises, vaid nad on kogu aeg mõtlemises. Kui tema pea jahvatab kogu aeg midagi “ohtlikku” (teised on minust paremad, ma pean nendega konkureerima ja nendest ette jõudma) ja negatiivset (kui sa näed maailma ohtlikuna, pead sa mõttes kogu aeg end võitluseks ette valmistama), ei saagi see inimene end positiivselt tunda. Ta peab olema kogu aeg valvel ja kaitses, sest niikuii on kuskil keegi, kes teda ohustab, ja juhtumas on midagi, mis teda veel õnnetumaks muudab.

Teod ja kogemused on alati subjektiivsed

Ning nii tekivadki inimese kogemused. Tujud ja meeleolud määravad ju otseselt, mida inimene igapäevaselt teeb. Kui ta tunneb end kogu aeg sandisti, ei suudagi ta midagi oma elus ette võtta. Ning seda nii tööl kui kodus. Ta ei näe asjadel mõtet, sest kõik paistab lootusetu. Ta on pidevas stressis, sest tujutult niisama passimine ainult halvendab tema enesetunnet ning alguse saab täielik sisemine allakäimine. Ühel hetkel võib ta end avastada lausa depressioonist, mitte ainult stressist.

Oluline on aga teadvustada, et see kõik on ainult tema subjektiivne reaalsus, mis sai alguse kauges lapsepõlves, kui oma olemuse ära unustades ta Ego abil oma väärtusetuse tunnet peitma ning oma ebakindlust mõttesiltidega kompenseerima hakkas.
Väljapääs stressist ilma stressijuhtimise koolitusteta

Õnneks on sellest kõigest ka väljapääs. Selleni ei ole võimalik jõuda aga Ego kaudu, sest Ego ise on põhiprobleemiks. Selleni on võimalik jõuda ainult Egost ettepoole tagasi jõudmise kaudu (sinna, kus me kunagi lapsena loomulikult olime). Uuesti avastades enda olemuse ja julgedes selles püsida. Märgates, et sõltumata, mida me teeme, kus oleme või kuidas me ennast hetkel tunneme, on meiega kaasas alati üks Tunne – tunne, et ma olen olemas, ma olen elus, ma olen siin.

Jah, mõistus tahab hakata kohe sildistama, et siin ja sellisena nagu sa oled, ei ole sa piisavalt hea ja oluline (sest näiteks temal või temal on asjad nii ja sa ju tahaksid ka, et asjad nii oleks jne), kuid selles trikk ongi. Nii nagu ei saa peegliga vaadata peeglit ennast, ei saa mõistusega vabaneda mõistuslikust kannatusest.

Mõistusest tuleb jõuda ettepoole tagasi. Ja siin tuleb uuesti mängu joogamaailmast tulenev mõiste SatCitAnanda – mis oleks, kui me kasvõi kord päevas jätaksime iseennast rahule ning lubaksime endal olla just nii nagu me oleme, just sellisena nagu me oleme ja just seal nagu me oleme? Mis oleks, kui lõpetaksime kasvõi 5 minutiks päevas enda piitsutamise ja otsiksime üles enda sees Tunde “ma olen”, hoiksime enda tähelepanu sellel tundel, ning tunneksime, kuidas sellega kaasnev rahu ja sisemine õndsus ületab kõikidest senistest saavutustest ning saadud asjadest tulenevad hetkelised naudingud?

Loe lisaks: motivaator.ee

Osale arutelus

  • Kaido Pajumaa, motivaator.ee koolitaja

    Kaido Pajumaa, motivaator.ee koolitaja

Seotud lood

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Blogid

Küsitlus

Kas osaled võistlusel PARIM SEKRETÄR 2017?

  • Osalen ise
    12%
    12%
  • Soovitan kolleegi
    0%
    0%
  • Soovitan tuttavat sekretäri
    16%
    16%
  • Ei osale ega soovita, kuid jälgin võistlust veebis
    20%
    20%
  • Ei osale ega soovita
    32%
    32%
  • Muu
    20%
    20%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Käsi­raamatud

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine