Karjäär algab pensionist

Tiina Saar-Veelmaa
Tiina Saar-Veelmaa

Eestis peab kiiremas korras muutuma mõtteviis, mis on ikka veel kinni nn noorte juhtide ja noortepärase töökultuuri kultuse põlvkonnas, kirjutab karjäärinõustaja ja psühholoog Tiina Saar-Veelmaa Äripäevas.

Karjäärinõustajate juures käib üha enam 50+ inimesi ja see ei ole mööduv nähtus. Mitmed küpsemas eas (45-50 kandis) inimesed, kes on kolinud Eestisse tagasi pärast välismaal tehtud kena karjääri, kogevad Eestis peale enda töötukassas arvele võtmist, et nad ei ole erialaseid väljakutseid väärt, et neile pole siin sobivat kohta. Viisakate kodanikena pöörduvad nad riigi pakutava tööturu teenuse poole, aga pool aastat hiljem on neile selgeks tehtud, et alusta aga madalalt, poe kassast, kuigi neil oleks kogemusi jagada kindlasti paljudes kohtades.

Riigil puudub nn rätsepatööna pakutav karjääriteenus, mis keskenduks inimestele, tema võimetele ja võimalustele. Kus vaadataks sellise pilguga: kus see inimene võiks kõige enam väärtust luua, kus ta tänu oma kogemusele kasulik oleks. Samamoodi, mida ta võiks enda juures lihvida, et tema võimalused paljuneksid - sotsioloogid kirjeldavad küll lehekülgede kaupa tuleviku kompetentse, kuid nende omandamine pole ülemäära lihtsaks tehtud: meediaalane kirjaoskus, disainmõtlemine, algatusvõime ja ettevõtlikkus, enesejuhtimine jne. Rahvakogu on võtnud väljakutseks arutada, kuidas jõuda 2050. aastaks selleni, et enamik üle 70aastastest oleks tööturul aktiivsed jmt.

Eluaegne töökogemus nullib vanus

Võiks ju öelda, et ole aktiivne, otsi ise, oled ju välismaal elanud ja naksis, aga siin tulebki ka vanuse teema mängu, millega juba 45 aasta piiri (!!) ületanud spetsialistid kokku puutuvad, et neid tihti ei julgeta tööle võtta. Selline väärt kompetentside raiskame, oskamatus pakkuda inimestele eneseteostuse võimalusi riigina, on sürreaalne vaatepilt.

Sama kehtib Eesti oma valdkonna tegijate kohta. Nõustaja juurde jõuavad endised edukad riigitegelased, silmapaistvad inimesed, kes ühel hetkel kui 50 aastat on ette löönud, tunnevad et võimalused ahenevad drastiliselt. Koolitusprogrammidesse kandideerivad inimesed läbi töötukassa ja jälle ei suuda ära imestada, kuidas vastutusrikaste valdkondade esindajad (endised teedeinsenerid, loomaarstid, animaatorid, kunstnikud, teadlased, õpetajad jne) on äkki sellises kohas, et neile tundub, et nad on vanad ja rumalad.

Samal ajal räägime elukestvast karjäärist, sellest, kuidas 90ni peab tööpõllul täishooga vastu pidama. Lähinaabrite näitel on küllaga head teadmist, mida kasutada – Soome on eriti lahke ümberõppe osas – olid arst, enam ei jaksa, palun, õpi ümber loodusmatka juhiks. Seal on mõistetud, et läbi õppimise säilib inimese väärikus ja konkurentsivõime ühiskonnas. Meil peavad inimesed aga ümberõppe koolitusi riigilt välja nuiama, isegi siis kui nad oma erialal läbi põlenud või soovivad siiralt teostada end mõnel muul erialal. Seda süsteemi, mis toetaks ümberõpet selle sõna tõsises tähenduses ja aitaks luua karjäärisildasid erinevate erialade vahel, meil lihtsalt ei eksisteeri (kui mõned üksikud programmid nagu valiIT.ee välja arvata).

Väga mitte-Euroopa

Hiljuti oli huvitav ahhaa-elamus, kui kohtusin külla tulnud Euroopa ettevõtete personalijuhtidega. Need olid peamiselt 60-75 aastates lustakad härrasmehed, värvilised lipsud ees, nägu nalja täis. Näidake Eestis ettevõte, kes julgeks personalijuhiks palgata üle 60aastast meest?

Veel, helgema poole pealt – olen oma silmaga näinud Eestis ka 90aastaseid, kelle energia ja tahe on võrreldav poole nooremate omaga. Mõned aastad tagasi toimusid Eestis EL rahastatud programmid, 50+ tööturule tagasi, kus koolitati küpsemas eas inimesi nii audiovisuaalseteks arhiveerijateks kui ka ettevõtjateks.

Tervisekirjaoskus paraneb sõna otseses mõttes päev päevalt ja oleme tõesti 65-selt nagu 35-sed, lihtsalt kogu mõtteviis peab kiiremas korras muutuma, mis Eestis näikse ikka veel kinni olevat nn noorte juhtide ja noortepärase töökultuuri kultuse põlvkonnas. See oli ajastu märk, et iseseisvuse taastamise alguses tõusid lendu tollased gümnaasiuminoored.

Oma vanemaid tööle ei võtaks

Tänase ca 30ndates - 40dates juhi jaoks ongi hirmutav värvata 60aastast, sest ta mõtleb kohe oma emale ja isale. Samas, inimesed on erinevad ja tasub mõelda, et vananemine ka muutub (ilmselt ei usu noored juhid täna, et peale 60seks saamist ka veel mõistus töötab ja käed – jalad liiguvad).

Täisväärtuslik elu ja tööjõuturul osalemine vanemas eas on rohkem kinni hirmudes ja hoiakutes, kui selleks tegelikult põhjust ongi. Olukord palju enne ei muutu, kui ka vanemaealised ise julgelt sõna ei võta, kui nad ei räägi oma edulugudest, ei julgusta ja inspireeri teisi oma tegudega. Kui nad eelistavad olla nö kapis, sest vanus on piinlik asi.

Unistan ajast, mil meil avatakse esimene puhvet, kus teenindajaks saab tööle alates vanusest 70+, kus kõik naudivad aja, eluküpsuse ja mängu ilu (nii nagu oleme harjunud nägema Itaalias või Prantsusmaal söögikohtades). Unistan ajast, mil eakate ajakirja esiküljelt ei vaata vastu vaid proteesiliimi ja Tena sidemete reklaamid, vaid kus ruumi on nii meelelahutusele, moele, reisilugudele 80-90 aastasena, karjäärilugudele peale pensionit, uute hobide harrastamisele, õppimisele, armastussuhtele käsitlusele jpm-le.

Autor: Tiina Saar-Veelmaa, karjäärinõustaja

Allikas: Äripäev

Osale arutelus

  • Tiina Saar-Veelmaa, karjäärinõustaja

    Tiina Saar-Veelmaa, karjäärinõustaja

Seotud lood

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Blogid

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Hoiame Kokku Grupp otsib JUHIABI-BÜROOJUHTI

M-Partner HR OÜ

19. juuni 2017

Ebeta otsib BÜROOJUHTI

M-Partner HR OÜ

24. juuni 2017

Salonplus otsib MÜÜGIKONSULTANTE

Salonplus Baltic OÜ

15. juuni 2017

Uudised

Käsi­raamatud

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine