Intervjuu sekretäride päeva konverentsi päevajuhi Ekke Lainsaluga

Tuttav müügimees karjatab ja ohib 3000 omasugusega Saku suurhallis N firma müügikoolitusel. Lisaks sellele kallistab, muidu nii kalk eestlane, oma kõrvalseisjat. Kui eestkõneleja käsib, siis kas või veelkord ja veelkord. Kas müügitreenerid on tänapäeva nõiad? Või omavad nad sõnaseletamatut oreooli? Teisiti on võimatu seletada seda, et nende huulilt loetakse tähendamissõnu, nende artikleid õpitakse tsiteerimiseks pähe, nende poole vaadatakse hingevärinal ja seda nagu suurtele klassikutele kohane.

Ekke - koloriitsemaid müügiinimesi

Ekke Lainsalu (33) omab kõike seda, mida ma ennist kirjutasin. Sõnaseletamatu miski lööb Ekket täis terve tuba ja veelgi enam. Ekke on teistsugune, mulle turgatab korraks pähe, et äkki polegi ta eestlane. Tema säravad, põhjatud silmad süvendavad kahtlust veelgi, need viskavad kord pruuni, siis tumedat musta sära. Eht-eestlastlik pole ka see, et teistest arusaamist, empaatiat, jätkub sellel persoonil küll ja enamgi veel. Kõik on tegelikult liigagi lihtne, ei ole mees ei inglane ega eskimo, lähtub lihtsalt sellest, et elu on liiga lühike, et seda igavalt elada.

Seda, et müügimeheks sünnitakse, lükkab Ekke kohe ümber. Ja tore on, sest see lisab inimlikkust veelgi. Ekke on hoopiski muusik, kitarri hakkas ta õppima viiendas klassis. Siiski-siiski umbes samal ajal tegi ta oma esimese müügitehingu ja küllalt edukalt. Nimelt ärisid nad koos sõpradega kümne krooni eest ?“kassinäoga?” meestele ja naistele maha viina, mida nad olid süstlaga viinapudelist välja meelitanud. Kas see või mingi teine sündmus tõmbas Ekke esialgu elumerele, ta otsustas, et Georg Otsa nimeline kool ei suuda talle ikkagi armastust klassikalise kitarri vastu tekitada ja ta siirdus tööle hoopis transporditööliseks ja hiljem pani Kooperaatoris toole kokku. Ekke sõnul oli kitarr lihtsalt niivõrd äge pill ja tema ise oli rockivend ja polegi palju vaja, et pöörduda tagasi õppima ja seekord küll elektrikitarri.

Ekke on mänginud Eesti mõistes tegijate muusikutega, näiteks Airi Allvee, Pajusaare ja Pilvre stuudiokitarristina. Uskuge, need loojad juba niisama urisejat ei võtaks, mistõttu ei olegi imestada, et Ekkel on nüüdki alati kitarr pagasnikus temaga kaasas ja kui vaja, võtab ta selle sealt välja ja laulab klientidele ja teistele imetabast viit.

Müügiga hakkas mees enda sõnutsi tegelema seepärast, et tal ei olnud valikut, ta ei osanud mitte kui midagi. Raha eest ta muusikat teha ei armasta, seetõttu jäi restoranides ja laevades mängimine ära. Võrreldes laulmisega ta müümises erilist õudu ei näe, sest nagu ta ise ütleb, müük on looming, kus lõimitakse suhe kahe inimese vahel.

Uskuge või mitte, aga alguses käis ta ukselt-uksele ja müüs sooduskaarte. Siis läks ta tööle Baltcomi. Ta nimetab esimest aastat seal tõeliseks õuduseks ja seda seetõttu, et ta ei saanud aru, kuidas asjad käivad. Nüüd ta teab, et kliente peab armastama ja selle taga peab oskama iseennast müüa. Ta kinnitab, et istus tunde klientide juures ja arutas maast ja ilmast ja selle kõige juures müüs nagu loom.

See, et esimene kogemus läks üle kivide ja kändude, illustreerib ilmekalt mees ise. üheksakümne kolmandal aastal läks siis tema oma esimesele müügikohtumisele. Polnud tal ei materjale ega näidiseid, laenanud siis sõber Kaidolt müügikohvri ja müük võis alata. Mees, kellele müügiettepanek tehti soovinud näha näidiseid, Ekke võtnud kohvri lauale, siis selgunud, et kohver ei tule lahti, sest sõber olla jätnud enda koodi kohvri peale. Ekke aga ei kaotanud pead, vaid teatas kliendile, et etendus lükkub edasi, kuna näitleja haigestus. No arvata on, et peale sellist lugu õnnestus Ekkel kliendile nii mõndagi maha müüa ja karusell sai sisse täistuurid.

Siis siirdus ta kindlustusse, kus tuli esimene kogemus koolitajana.

Oma firmat hakkas ta looma üheksakümne üheksandal aastal. Tundub, et õpetaja ei tee tavaliselt suuri avastusi ega kõiguta kulunud tõdesid. Ekke näeb enda rolli treenerina pigem selles, et tema ülesanne on inimesele, kes oleks justkui spordisaalis aastaid valesti treeninud, õpetada uus kava ja aidata nii inimene järjepeale. Ta justkui pärandab edasi vajalikku vaimuvara, inimene saab enda jaoks avastada asju kiiremini ja sobitada see enda kogemusega ja nii aitab ta inimesel õnne ja heaoluni jõuda aastaid varem.

Ekke ise on praegu õppija rollis. Kui veel mõni aasta tagasi oli tema kindel soov arendada firmat, kus õpiks tema käe all mitmed tulevased müügitreenerid, siis praegu tegeleb ta iseenda ümberpositsioneerimisega, mis tähendab seda, et ta ise on oma ülemus ja töötaja. See tingib tema meelest selle, et ainult nii saab olla parim, sa saad tegeleda ainult enda arenguga. ?“Ise tules?” olemist nimetab ta armsalt Ekke brändiks, mis kõlaks nii, et ise teen ja ise vastutan ja sinna jõuab ta enda sõnul ainult pidevalt õppides ja ennast arendades.

Ekkest teeb, enda sõnul, tugeva müügitreeneri see, et ta on kümme aastat olnud tegevuse sees ehk siis, ta on üksi müügijuhina müünud rohkem kui kogu müügiosakond. Ekke ise arvab, et teda kõige enam on mõjutanud ikkagi Lääne isakesed. Ta nimetab Brian Trotsy, Tom Hodkins, Bill Gates ja ei jäta hea isikliku eeskujuna hindamata ka Peep Vainu. Müügiteooriate puhul väidab ta, et ta ei saa kuidagi nõus olla sellega, et klienti otsitakse tavapäraselt, mis tähendab seda, et võetakse telefoniraamat ette ja tehakse panus suvalisele firmale. See on lihtsalt ebaefektiivne. Müügitöö on Ekke sõnutsi õpetatav 80 %, ülejäänud 20 % on kinni oma suhtumises, hoiakutes ja isikutes.

Inimest peab leidma positiivset, hea rääkija ei pea olema, sa pead hoopiski inimesi kuulama ja vaatlema. Oma suuremateks kogemusteks peab mees ebaõnnestumisi ja suurimaks õnnestumiseks peab seda, et paljud ettevõtted peavad teda väga heaks koolitajaks, et tema klientide hulka kuuluvad ettevõtted on rahvusvahelised. Ta kinnitab, et selleks, et olla edukam, ei pea sa tegema kümme korda rohkem tööd ja sa ei pea olema kõige andekam, vaid sa pead olema lihtsalt omanäoline. Ja selle kinnituseks on justkui mees ise ja kui ta peaks veelkord suurekraadilise pöörde tegema siis arvan, et suure lennuga staari on temast luua imelihtne. Ma ei tea nüüd kas rahvusvahelist aga Eesti mõistes tähelepanu tekitavat küll.

Ekke juhib

Sekretäride üritusel lubab Ekke teiste intervjuude läbi anda nippe ja nõuandeid sekretäridele. ürituse märksõnadeks peab ta ise huumorit, muusikat, vaba ja mõnusat meeleolu. Ekke kinnitab, et see on fantastiline võimalus ühendada oluliste ametipidajate ühist tunnet, teadmisi ja motivatsiooni. See on suur võimalus ameti suuremaks väärtustamiseks.

Kui küsin Ekkelt, milline on tema sõnum firmajuhina sekretäridele, siis ei taha ta vastata ja seda seetõttu, et tal pole enda sõnul praktilist kogemust. Müügitreenerina soovitab ta neil aru saada sellest, et koht kus nad töötavad annab neile võimaluse enda arendamiseks. Infot tuleb ahmida, inimestega suhelda ja ennast müüa. Võimalusi on, aga neid tuleb näha ja rakendada.

Ideaalne sekretär lähtub sellest, et ta on firmas esimene inimene, ta peab olema positiivne, arukas, viisakas ja meeldiv. Oma ülesandeks müügitreenerina peab ta müügimehe ja sekretäri vahel seda, et ta õpetab, kuidas sekretäridega sõbraks saada. See on viimane sõna müügikoolituses, sest enne õpetas ta enda sõnul müügimeestele seda, kuidas sekretärist mööda pääseda, et kellelegi midagi saaks müüa.

Siia sobib ka Ekke lemmikdefinitsioon, et müük on oskus teha nii, et teine inimene tahaks teha seda, mida sa tahaksid, et tema teeks?…

Osale arutelus

  • Anu Viita

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Toosikannu puhkekeskus Käru vallas Raplamaal

Raplamaal asuv Toosikannu puhkekeskus on ideaalne peokoht nii suurematele kui ka väiksematele seltskondadele. Aga mitte ainult – Toosikannus asub Eesti esimene ja ainus loomapark ning lisaks tähtpäevade tähistamisele on see suurepärane koht asjalikele koosolekutele ja konverentsidele.

Krahv Mannteuffeli suvemõis (Kursi jahiloss)

Eestimaa keskel, käänuliste Pedja ja Kaave jõgede vahelisel alal on ellu ärganud üks vana ja majesteetlik hoone. See on krahv Mannteuffelile kuulunud suvemõisa peahoone aastast 1888, rahvasuus tuntud kui Kursi jahiloss. Seda maja võiks nimetada ka Eesti jahilosside krooniks, ajaloole on väärikas koht tuttav juba 130 aasta jooksul.

Küsitlus

Kuidas Sinu firmas suvepäevi peetakse?

  • Kahepäevased suvepäevad linnast eemal
    28%
    28%
  • Ühepäevased suvepäevad linnast eemal
    17%
    17%
  • Meeskonnaüritus töökoha lähedal
    10%
    10%
  • Suvepäevi ei peeta
    45%
    45%

Valdkonna tööpakkumised

Teabevara