Elumõtisklus Tiiu-Reet Kõrveniga

Intervjuu Audentes ülikooli lektori ja Bürootöö Konverentsi esineja Tiiu-Reet Kõrveniga.

Tiiu-Reet Kõrven on vitaalne vanem daam. Just vanem daam, mitte vana daam, sest sellised inimesed ei vanane. Püüdes enne intervjueerimist tagasihoidlikult vihjata, et ta pole üldse huvitav inimene ja temast polegi midagi kirjutada, ruttab ta meie kokkusaamispäeval oma lemmik ajaviitmiskohta - teatrisse hooaja avaetendusele. Hoolikas, ilmselt juuksuri käe alt tulnud soeng, täiuslik meik?… Tundub, et kui töötad elu aeg noortega, jääd ka ise nooreks ja elule vastuvõtlikuks.

?“Luikede järve?” etendus Estonia teatris on Tiiu-Reeda jaoks juba kolmas lavaversioon, kuid sõbranna kutsele ei suutnud ta vastu panna. ?“Luikede järve?” muusika on niivõrd meeldiv, et annab selle igavese rabistamise sees hea tuju,?” ütleb ta ning tunnistab, et meelisteater ongi Estonia, sõnalavastused eriti ei tõmba. ?“Kui juba teatrisse minna, siis peab ka muusika olema,?” muigab Tiiu-Reet.

Muusikat kuulab ta ka kodus. Pingeid aitab maandada klassikaline sümfooniline või klassikaline kerge muusika. Tiiu-Reedal on kolmes toas kolm raadiot, mis kõik Vikerraadio peal. ?“Teenisin sellega isegi neilt plusspunkte,?” naerab ta. ?“Raadio mängib taustaks ning ühtlasi kuuleb ära kõik uudised. Vist on elukutse viga, et ma vaikust ei kannata, ikka peab ümberringi sumin olema.?”

Mitme põlvkonna õpetaja

Tiiu-Reeta tunnevad paljud sekretärid ja juhiabid. ?“Tihtipeale astub juurde noor inimene ja annab tervitused edasi oma emalt, keda olen ka kunagi õpetanud,?” räägib 34 aastat pedagoogina töötanud daam rahulolevalt.

Tema kirjutatud õpikut ?“Dokumendihaldus?” kasutatakse õppematerjalina. Kuna peagi tulevad muudatused elektroonilises dokumendihalduses, plaanib Tiiu-Reet välja anda uute standardite kohase õpiku.

Arhiivindust õppis Tiiu-Reet aga hoopiski Moskva Riiklikus Ajalooarhiivinduse Instituudis. Kas teise keelekeskkonda minek oli raske? Väga raske ei olnud, sest samal ajal õppis Moskvas ka tema abikaasa. Korterisse sattusid nad leskproua juurde, kelle vanemad olid kuulunud tsaari õukonda. ?“Eestis pole ma sellist südamlikkust kohanud,?” tunnistab Tiiu-Reet. Kuigi proual oli raha vähe, et jätnud ta õhtul koju tulevaid üliõpilasi kunagi söömata. ?“Põlised moskvalased olid lahked ja intelligentsed inimesed, keda ei saa võrreldagi mõnede kursusekaaslastega, kes nii mõnigi kord fa?šistiks sõimasid. Samas oli neidki, kes koduneda aitasid,?” jutustab Tiiu-Reet. Vene keel oli algul raskevõitu, kuid kui oled keele sees ja lihtsalt pead rääkima, siis hakkad selles keeles mõtlemagi.

Arhiivindusse juhuslikult

Lapsena oli Tiiu-Reet väga haige ning tahtis arstiks saada. Siis aga taipas, et arstid teevad haiget, peavad väga targad olema ja kohutavalt palju õppima. Järgnes unistus õpetajakutsest, parandades ema vihikuid. Kuid seegi tüütas ära. Nii ei teadnud kooli lõpetav Tiiu-Reet, mida edasi teha.

?“See, et ma arhiivindusse sattusin, oli nagu sõnajalaõie leidmine jaaniööl,?” jutustab ta. ?“Läksime vanematega jaanipeole ja üks tuttav, kes arhiivis töötas, kurtis, et tööjõudu napib. Parajasti hakati välja andma pensionistaa?ži tõestavaid teatisi.?” Päevanorm oli viis teatist päevas ning materjali pidi otsima tolmustest toimikutest.

Tiiu-Reet õppis sel ajal Tartus kaugõppes eesti keelt (mis talle täiesti vastuvõetamatu oli) ning sai Teaduste Akadeemia presiidiumi arhivaariks. Eestis polnud arhiivindust võimalik õppida, nii jäigi üle minna Moskvasse kaugõppesse.

?“Näen siiani unes, et homme on eksam, mina materjali ei tunne ega oska ka vene keelt,?” muigab Tiiu-Reet.

Noored läbi aegade

Praegu õpetab Tiiu-Reet ise mitmes kõrgkoolis, olles kuulus ranguse poolest. ?“Kohe süda hakkab valutama, kui olen neile liiga teinud. Enda meelest ma range ei ole,?” ütleb õppejõud.

Noortega töö süstib eluvaimu, annab mõnusa enesetunde ning võimaluse maailma asjadega kursis olla. ?“Kui olen suvel maakodus kuu aega paigal, tekib tunne, et mind ei olegi enam kellelegi vaja. Enamik endistest kolleegidest on kõik kahjuks juba loobunud,?” seletab Tiiu-Reet.

Noored on aga ajast aega ühesugused. On neid, kes tulevad diplomi järele, kuid paljud tahavad teadmistest maksimumi. Nõukogude ajal oli diplomit saada kergem, sest kõik, kes suu lahti tegid, selle ka saama pidid. Muidu jäid süüdi kool ja õpetaja. Kui tänapäeval aga tööd ei tee, langed välja.

Sekretäride kaitseliit

Tiiu-Reet on Eesti Juhi Abi ühingu asutajaliige ja idee autor. Mõte sekretäride kutseliit luua tekkis juba nõukogude ajal ning 1991.a. tehti esimene katse. Toimus isegi asutamiskoosolek, kuid töö käima ei läinud. EJAü asutati 8. augustil 1994. Eesmärgiks ikka sekretäri kaitsta - nii ülemuste kui halbade klientide eest, sest nõukogude ajal polnud see amet eriti prestii?žne, sekretäri peeti masinakirjutajaks ja kohvikeetjaks.

Sekretär peab saama kolleegidega suhelda, ühingu kaudu on võimalik neid kokku kutsuda, teavitada, loenguid pidada. Sekretärid ise tulid ideega kaasa ning üritusi on palju. Näiteks toimus selle aasta septembris Pariisis väliskursus ?“Eesti liitumine Euroopa Liiduga?”, jätkukursus on aga järgmisel aastal Austrias-Ungaris. Ja tore, et päris paljud juhid toetavad sekretäride osalemist sellistel üritustel.

Ajaloo-huviline vanaema

Tiiu-Reedale meeldib maakodus mullas sonkida. Lillede kõrval kasvavad kasvuhoones kurgid-tomatid, et ei peaks maal kaugele poodi kõmpima. Ajalugu, dokumendid ja arhiivindus on omavahel seotud - kõik vana on Tiiu-Reeda jaoks huvitav. Meeldib lugeda tuntud inimeste biograafiaid ja tõepäraseid, mitte väljamõeldud raamatuid ajaloo kohta. Kriminulle ei või ta aga silmaotsaski sallida. ?“Pärast kriminulli lugemist ei julge ma enam maal pimedasse õue minna,?” muigab Tiiu-Reet.

Oma raamatud ta ostab, kuigi sõbrannad hurjutavad, et kas tasub, saab ju raamatukogust võtta. ?“Ega ma kõike ikka ei osta ka. Ainult neid, mida endale ja abikaasale meeldib lugeda ning kust on hea tulevikus mõnda vajaminevat fakti kontrollida. Eks lapselapsed saavad need kunagi endale,?” seletab vanaema. Kas lastelaste jaoks jääb aega? ?“Eks ma jäin algusest peale natuke kõrvale,?” ütleb Tiiu-Reet kahetsevalt. ?“Tüdrukutel (9- ja 12- aastane) oli ju teine vanaema ka, kes andis nende kasvatamiseks endast kõik.?”

Lastel tuli takus

Tänapäeva lapsed on ülekoormatud - pikad koolipäevad, trennid, kodused tööd. Tundub, et just pisematel on jube kiire. ?“Minu meelest on kuskil midagi valesti,?” arvab vanaema. ?“ Programmid tuleks üle vaadata, sest õppima peab palju sellist, millega pole elus midagi peale hakata. Näiteks pidi laps ajalootunni jaoks koostama Jeesuse cv. Tüdruk tuli minu käest küsima, kuid ma ei osanudki aidata. Pärast selgus, et kõik olid ülesandele loominguliselt lähenenud ning tundus, et lapsi vaevati vaid ?“linnukese?” tegemise pärast. Aga kui palju lapsed oma aega raiskasid!?” 

Kui palusin Tiiu-Reedal end võrrelda ema ja vanaemana, ütles ta, et kiire on olnud kogu aeg. ?“Ideaalne ema ja vanaema ma kindlasti ei ole,?” leiab Tiiu-Reet. ?“Pojale pöörasin rohkem tähelepanu kui pojalastele. Kuid poegki kasvas iseseisvana, sest tööpäevad olid pikad, mitu korda nädalas ligi 14 tundi. Kasvatamine käis rohkem telefoni teel. Aga kasvas tubliks, lõpetades TTü elektriinsenerina.?”

Tumeda- vastane

Tiiu-Reedale meeldib nii sisekujunduses kui riietuses pruun värv. ?“Seinu ja lage ma pruuniks ei võõpa, kuid pruun põrand sisendab kindlustunnet,?” põhjendab ta. Tal on kodus ka pruun mööbel ning pruunis kapis mitu pruuni-bee?ži kostüümi. Musta Tiiu-Reet ei armasta. ?“Poodides müüdavad riided on liiga tumedad. Vaatasin Montoni kollektsiooni- domineerivad hiirehall ja must, kõik on kuidagi luitunud ja sära puudub. üks noor inimene ütles, et ma pole selle firma sihtgrupp. Aga kas noored ikka peavad nii tumedad välja nägema? Tume rõhub ja teeb nukraks,?” seletab Tiiu-Reet.

Ta ostaks meelsasti sinise kostüümi, mida paraku saada pole. Suvel meeldib moekale daamile aga hoopis valget kanda. ?“Meil kahjuks ei ole traditsiooni ka talvel valge kostüümiga käia. Ei ole siiani julgenud seda tava murda, kuid ilmselt peaks suhtumist muutma hakkama,?” arvab Tiiu-Reet.

üks ilus päev

Kui palusin Tiiu-Reedal kirjeldada omal vabal valikul üht päeva, mis tema meele järgi oleks, valis ta kõhklematult tööpäeva. ?“Ma ei kujuta ette, et poleks vaja tööle minna, sest siis poleks see päev enam huvitav,?” põhjendab ta.

?“Tõuseksin kell 8, jooksin rahulikult kohvi, loeksin ajalehte ja läheks koeraga jalutama. Ma võin õhtul kaua üleval olla, aga hommik peab algama rahulikult. Kella 12-st võiks olla umbes 4-tunnine loeng. Siis sööks lõunat (abikaasa, kes on hea kokk, teeb süüa) ja jalutaks koeraga. Õhtul läheks kontserdile või teatrisse, pärast seda loeks midagi, surfaks internetis, vaataks mõnusat õnneliku lõpuga filmi. Mitte Ameerika komöödiat, kus 10 minutiga on 10 laipa ja arvatakse, et tegemist on komöödiaga,?” seletab Tiiu-Reet.

Saksa lambakoer on pereliige ja Tiiu-Reet ei kujuta elu ilma koerata ette. ?“Koer on mul olnud juba paarkümmend aastat. Eelmine suri vanadusse ja siis tõi poeg kohe uue kutsika. Küll ta oli armas, kõrvad kikkis nagu jänesel. Praegu on ta 7-aastane ning juba kardan, sest suurte koerte eluiga pole eriti pikk. Ei tahaks enam uut traagikat üle elada,?” ütleb Tiiu-Reet.

Mõtisklus elust

Tiiu-Reeda vaimu hoiab virge töö ning õnnelikuks teeb see, kui kõigil hästi läheb - nii endal kui lastel. ?Šokki tekitab aga olukord, kui keegi saab su sõnadest valesti aru ja arvab, et ütlesid meelega pahasti. Ei mõelda, et võib-olla oli tegu huumori või aasimisega. Teatud tüüpi inimesed on valmis alati ja igas olukorras halba nägema. Nii saad kätte elu järjekordse õppetunni, et inimestega suheldes peab valima nii sõnu kui pilku. Koerad seevastu on äärmiselt vahetud. Kui koju tuled, jookseb ta sulle vastu, suurtes silmades truudus ja armastus, ning on südamest rõõmus.

Inimesed on tänapäeval pinges ja rahulolematud. Kui nõukogude ajal sai ajada probleemid kellegi kaela, siis praegu on kõik meie enda teha ning süüdistada pole kedagi. Kuna elu on pingeline, muutuvad ka inimeste-vahelised suhted pingeliseks. Puudub ka turvalisus, sest kõik on valvel. Tiiu-Reetki mõtleb hommikuti- mis täna juhtub. Paraku on inimene siin maailmas kaitsetu.

Osale arutelus

  • Maris Veerus

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Pidupäev Kuulsaalis

Pane pidu veerema Kuulsaalis! Lõbus ajaveetmine ja mõnusad söögid-joogid muudavad Sinu pidupäeva kõigile meeldejäävaks!

Viljandi Pärimusmuusika Ait

Viljandi Pärimusmuusika Ait on mõnus koht, kuhu tulla kontserdile, loengusse, seminarile, konverentsile, tähtpäevi pidama ning vaadet ja õhkkonda nautima. Asume Viljandi südames, Viljandi Lossimägedes ja 360-kraadine postkaardivaade on hinna sees.

Küsitlus

Kuidas Sinu firmas suvepäevi peetakse?

  • Kahepäevased suvepäevad linnast eemal
    28%
    28%
  • Ühepäevased suvepäevad linnast eemal
    17%
    17%
  • Meeskonnaüritus töökoha lähedal
    10%
    10%
  • Suvepäevi ei peeta
    45%
    45%

Valdkonna tööpakkumised

ÄRIPÄEV AS otsib ASSISTENTI

Äripäev AS

28. september 2018

Teabevara