Intervjuu teater Ugala lavastaja ja näitleja Andres Noormetsaga

Andres Noormets esineb 4. - 5. detsembril toimuval Bürootöö konverentsil, rääkides teemal: Sekretär kui filter. Olles töötanud ja elanud pea 15 aastat maalilise looduse poolt õnnistatud Viljandis, järve kaldal ja orgude rüpes, mõtleb Andres tihti elu, ilma ja inimeste peale. Keskkonnas, kus vaimu mõttelendu saadavad laulvad haldjad lossimägedes ja järve pealt tõusev udu. Sellest kõigest inspireerituna sai sündida intervjuu, kus Andres Noormets mõtiskleb Anton Hansen Tammsaare teostest kogutud tsitaate lugedes. Väikest viisi filosofeerides ja oma arvamust kujundades - nõustudes ja vastu vaieldes.

Vaimutoit on raskesti seeditav aine, seepärast on hulk nõudnud ikka leiba ja mängu...

Rahvast pole põhjust rumalaks pidada ja mingeid vaimukõrgusi temast juba eeldusena kõrgemale asetada. Aga mingitest liigestest on meie aeg küll lahti, sest niisugust hulkade maitsele allamängimist eelnevad ajastud küll naljalt ei mäleta. Väga leplikuks on inimene muutunud. Kui kümmekond aastat tagasi, ajalugu tehes, lubasid mitmedki mehed allegooriatesse laskudes, või mine tea, mõni ehk tõsimeelseltki mõeldes, kartulikoori süüa, siis nii mitmedki tänased valdkonnad, mis justkui vaimulipu alla koonduvad, seda meile peatoiduseks just pakuvadki. Kuigi iga suutäis tähendab meie kõigi tasast mandumist, tahaks tihti mõnelegi küüniliselt ?“head isu?” soovida...

Noorelt ei või inimene endale ette kujutada, mis on õieti elu...

Noorelt võib inimene endale ette kujutada määratuid maailmu, mis on väga elus, tihedalt asustatud. Need on tihti ideaalsed maailmad ja reaalsuses midagi säärast ehk veel ei eksisteerigi, kuid ainuüksi nende väljamõtlemine tekitab olevasse midagi väga olulist. Seda ehk ongi vanemad ja väsinumad hakanud lühidalt eluks kutsuma. Teekond silmapiiride poole viib läbi ettekujutuste ukse. Kes seda mäletab, pole vana.


Ideed on vägevamad kui isikud, vaim vägevam kui võim...

Päris tõsi, nii väga tahaks sellesse uskuda. Ja ega miski ka uskumist ei takista, kuigi tänane võim paistab mõjuvat mürgise auruna, mis mälu pea olematuks kustutab ja südametunnistused oma rahakappidesse hoiule võtab. Pärast tuleb küll mõnele mõnda meelde, aga siis on juba hilja ?– ülejäänud mäletajad on neisse mäluaukudesse juba lilli istutanud.


Intelligentsus ja tsivilisatsioon vähendavad laste arvu kas või kuni väljasuremiseni...

Seda lauset pidi paistavad need ülalnimetatud olevat nii hullud haigused, et mõlemad peaks püüdma välja ravida. Siis oleks meil loodetavalt lugematul arvul lapsi, kes sööksid oma rõõmsas elujõus maamunalt ära kõik elava ja heidaksid siis igavese elu ootel puhkama. Halleluuja.

Kultuur on tähendanud ikka uute asjade, st uute ebajumalate loomist...

Kultuur tähendab tõepoolest loomist. Kas saadavat tulemust asjadeks nimetada, on juba maitse küsimus. Aga kui see loodav tõepoolest asi on, siis ma ei mõista, miks kultuuriasjade tegijad on meie ühiskonnas enamjaolt pidevas allahindluses? Või on asi tõepoolest selles, et kultuur loob ebajumalaid, aga majandus toodab jumalaid ning viimaste ülesanne ongi maailmas oma õigus kehtestada ja igasugused ebakultused välja suretada?

Maailm ja inimene on tagatipus meile tänapäev niisamuti mõistatuslik, nagu tuhandeid aastaid tagasi...

Tuhandeid aastaid tagasi oli inimestele kõik palju selgem ja terviklikum kui praegu. Mõistatusigi oli vähem ja nii mõeldi neid omakeskis pidevalt juurde ning küsiti üksteise käest õhtuti, hommikutigi. Tänapäevaks on ilm mõistatustest juba tulvil. Iga jumala päev loetakse ajalehti, vaadatakse ja kuulatakse muidki kandjaid ?– nii loodetakse mõnelegi neist vastust leida. Enamasti tekitab iga vastus paar uut küsimust ning nõnda paisubki meie sisemustes olev korrastamata maailm varsti suuremaks sellest, mille peal kõnnime. Ja mingil hetkel läheme lihtsalt lõhki. Siit edasi läheb jutt filtreerimisvajadustele ning sellest loodan juba detsembrikuus kuuldele tulijatele edasi puhuda.

Leidkem meie omapära, sest omapära on see, mis loeb...

 Ainult olemine on. Siin ja praegu. Siitkaudu maksab igavikku otsida. Las meie omapära loeb neid lauseid ja läheb kadedusest siniseks.


Öelgem, et armastamiseks ei olegi tarkust vaja ja et armastus inimsoo vastu on peaasi ?– armastamine, andeksandmine, sallivus, kannatlikus...

Kui see inimsoo meid kannab ja tema laukad meid ei uputa, siis ehk maksab seda ka armastada. Minus tekitab aga soo alateadlikku hirmu, kui just loodusearmastajate tehtud laudteed seda ei läbi. Teetegijate töö aitab hirmu kammitseda.

Ei ole midagi huvitavamat ilmas, kui inimene kõige oma olemusega: hingega, tundmustega, tungidega, rõõmude ja kurvastusega, nutu ja naeruga, tujude ja kindlate kivinenud põhjusmõtetega. See on kõige huvitavam raamat ilmas...

Seda küll. Kui olen järjekordse inimese oma öökapile muretsenud ja teda lehitsen, siis ei tule ööselgi und ?– nii huvitav on. Temaga nutan ja naeran, rõõmustan ja kurvastan, tunnen tunge ja tujutsen ning väsin alles siis, kui põhimõtted põhjast vastu põrisevad. See osa on juba masendavalt igav.

Milleks ilma ja elu üle pead murda, kui kogu inimkond elab nagu iga teinegi loom, olgu ta nelja või mitmejalgne? Veel enam: kui ta elab nagu taim...

Ei tasugi pead murda, kui see asi nii on. Loomadest ja taimedest tasub lugu pidada. Nende omavahelises toimimises erilisi vastuolusid pole. Me kipume nende olemist alavääristama vaid sellepärast, et oleme juba ammu unustanud keele, mis lubaks meil neist piisavalt aru saada.

Aga kui inimene teeb tööd ja temal on oma eesmärk, niiöelda ideaal, siis ei riku ta teisi ja teda ennastki on raske rikkuda...

Nõus. Idealistid kannavad oma põues mõtete heledamat poolt, kuuvalgus ei jahuta jäiseks nende silmatäppe. Nemad on hommikul naeratajad, nad sünnitavad päikest.

Emad on nagu viletsad veoloomad, kes vaevalt suudavad oma koormale vastu saada ?– ägades ja ohkides, mis ei köida kellegi tähelepanu, nii väga ollakse sellega harjunud...

Emadest oleme me kõik pärit ja neilt oleme pärinud elu, selle ravimatu surmatõve. Selles äratundmises on ülevust, mis muudab kõik võrdlused ebatäiuslikeks. Tüse emapalk meid tõvest ei ravi, kuigi mingit hirmu tuleviku ees ehk leevendab.

Armastus nõuab tegusid, mitte sõnu...

See asi tuli juba juuditi ja olovernese vahel pikemalt jutuks ning lõppes üpris traagiliselt. Siiski ütleb iidse testamendi algus, et alguses oli sõna ja sõna oli jumala juures ja sõna oli jumal. Jumal on ka armastus ning seega on ka sõna armastus. Siit tuleneb seega, et sõna ülesandeks ongi tegu, mitte vastupidi ja armastusest saab side nende vahele.

Kui tahad kellegagi sõbraks jääda, siis ära temalt otsi kunagi abi ja ära laena temalt raha...

Olen oma sõpradelt üpris tihti abi otsinud ja raha laenanud. Nemad minult ka. Pole selle sõprusega midagi juhtunud. Aga võib olla on konks selles, et me polegi võtnud peamiseks sõpradeks jäämise tahtmist, vaid oleme seda lihtsalt olnud. On mingid kütkeid, mida isegi raha läbi ei näri. Olen oma silmaga näinud ja usun sellesse.


Sõnaga pääses vaim ahelaist, sõnaga sündis iseteadlik elu...

Nii on õige. Selle koha peal sobib sõnadetegemine lõpetada.

Kolleegid Andres Noormetsast:


Hilje Murel

Ugala näitleja

Kolleegina on ta energiline. Lavastajana tähelepanelik ja täis optimismi, mis nakatab kogu truppi. Tal on huumorimeelt ja mängulisust probleemsetes situatsioonides.Inimesena on ta suhtleja. Huvitub ka muudest eluvaldkondadest. Ta on idealist, otsija, ettevõtlik, st ta teostab oma ideid, hoolimist jätkub pere kõrvalt ka sõpradele. Tundub, et tal on väga noor hing.


Erni Kask

Ugala näitleja

Positiivset? Terav tähelepanelikkus nii teatris kui väljaspool seda toimuva suhtes, lisaks arvutul hulgal suurepäraseid ideid ?– see on see, mis on lubanud An.N.-il ennast edukalt teostada näitleja, lavastaja, teatripedagoogi, Lavastajate Liidu esimehe, esseisti ja draamakirjanikuna. Negatiivset? Oma õpetajast ei ole ilus halvasti rääkida?… ;)

Osale arutelus

  • Ingrid Stahl

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Tallinna Õpetajate Maja – väärikas peo ja koolituskoht vanalinna südames

Tallinna Õpetajate Maja on raekoja platsi ääres asuv kolmest majast koosnev kompleks, kus on võimalik korraldada pidusid, konverentse, koolitusi, vastuvõtte, kontserte ja palju muud.

Energia avastuskeskus – pinget pakkuv ja ootamatult šikk peopaik

Tallinna vanalinna ja Kalamaja piiril asuv Energia avastuskeskuse hoone on sadade üritusekorraldajate jaoks vastanud kolmele üliolulisele kriteeriumile: a) vana elektrijaama masinamaja peasaal on ootamatu, ent šikk peopaik, b) suurel ekspositsioonialal on külalistele garanteeritult avastamisrõõmu, ja c) keskuse asukoht on lihtsalt väga hea.

Küsitlus

Kas osaled võistlusel PARIM SEKRETÄR 2018?

  • Osalen ise
    0%
    0%
  • Soovitan kolleegi
    0%
    0%
  • Soovitan tuttavat sekretäri
    0%
    0%
  • Ei osale ega soovita, kuid jälgin võistlust veebis
    40%
    40%
  • Ei osale ega soovita
    50%
    50%
  • Muu
    10%
    10%

Valdkonna tööpakkumised

Teabevara