Kui töö teeb sõltuvaks

Palju räägitakse töönarkomaaniast kui põgenemisest. Alles hiljaaegu avastasin, et on olemas ka palju leebem vorm seoses tööga "” tööst sõltuvus.

Sõitsin nädalavahetusel linnast välja, et lumist metsa ja hilissügist merevaadet nautida. Soovisin tunda, et olen ikka veel osa loodusest, mitte trajektooril töö ja kodu liikuv robot. Otsisin vaheldust. Vaheldust töisele argipäevale. Midagi, mis laeks mu meeled, aitaks taas energilisena tööle naaseda.

Kas pole groteskne? Töö pärast, töö jaoks. Seal merekaldal istudes ma ühtäkki adusingi, et töö on haaranud lõviosa minu elustiilist, kõik muu saab selle järgi kohandatud.

Taipasin ka, et selline sündroom on tabanud tõenäoliselt paljusid. ümberringi on inimesi, kes ei mäletagi, mis on puhkus. Nad on võõrandumas oma sõpradest ja lähedastest, sest töine kiirus ei luba sõpradele aega pühendada. Kui kokku saadaksegi, kipub samuti jutt töistele saavutustele ja probleemidele liikuma. Tõttu see, et elus enam muud tähelepanuväärset ei juhtu.

Kogu inimese emotsionaalne seisund ripub üha rohkem ära sellest, kuidas tal tööl parasjagu läheb.

Kogu elu keerleb ametipositsiooni, tegemata tööde, algavate projektide ja saavutuste ümber. Tööpäeva melu kantakse kaasa koju, kus tööpäevast tingitud emotsioon (olgu siis positiivne või negatiivne) kodusesse atmosfääri integreeritakse.

Hobisid harrastatakse selleks, et töömõtted eemale peletada, sporti tehakse selleks, et arvuti taga kängu jäänud rühti kohendada, riideid ostetakse arvestusega, et nendega tööl sobiks käia ning kaugel pole ka aeg, kus inimese sõprusringkondki koosneb töökaaslastest ja äripartneritest, sest nendega ollakse rohkem samal lainel.

Miks see siis nii on?

Selge on see, et tänapäeval tähendab töökoht eelkõige sotsiaalset staatust. Ametipositsiooni ja töökoha alusel võib ennustada nii sissetuleku, laste kooli, automargi kui elupaiga kvaliteedi.

Enamikel inimestel on nende identiteet väga tihedalt seotud sotsiaalse staatusega "” ma olen see, kelleks teised mind peavad. See sunnibki meid kümne küünega tööst kui elustandardi võtmest kinni hoidma. Tööalane pühendumus aitab meil juskui "vägisi rahuneda"? "” sellega tagame sissetuleku, turvatunde ja heal juhul kõik Maslow vajaduste hierarhia komponendid.


Mis selles halba on?

Kui töö on kõik kõiges, siis kuhu jääme meie Ise. Kui tööalane väljund maha lahutada, siis mis jääb meist järele? Kuhu jääb meie Oma Lugu, nagu kirjutab Paulo Coelho "Alkeemikus"?. Kuhu jääb sõprus iseendaga?


Ja mis saab meist siis kui töö mingil põhjusel kaotame?

Minu kireks on alati olnud looming, töö tõttu saan ma sellele üha vähem pühenduda, mida vähem saan pühenduda, seda enam lähen rooste ja nii maalin ja luuletan ühel päeval vaid selleks, et tööpingeid maandada.

Ma ei usugi, et meid täna 35 tunnised töönädalad aitaks. Ilmselt on selline olukord osa arenguvaludest. Õiged hoiakud on aga need, mis aitaksid tasakaalus püsida. Liigne sõltuvus tööst on aga eelfaas töönarkomaaniale ja algpõhjus tööstressile.

Mis aitaks?

Algatuseks tuleks tasakaalukese ja jõuallikas enda sees üles leida ning võimalikult vähe välistest mõjuteguritest sõltuda. Ka need, kel muidu on tavaks masendava ilma üle kurta, võivad nüüd rõõmsad olla. Värske lumi ja valendav maastik peaks mõjuma puhastavalt nii mõtetele kui hingele.

Kõigest sellest olulisem aga on oma rollid siin elus jälle paika saada. Kui töine roll, täpsemalt ametinimetus moodustab täna lõviosa identiteedis, oleks soovitav ka kõik teised rollid kõrvale ritta seada. Püüda olla lisaks töise rolli heale sooritusele ka hea ja hoolitsev SÕBER, LAPS oma vanematele, LAPSEVANEM oma lastele ja kes kuidas (koeraomanik, õpilane vm).

Vahes tuleb asju lihtsalt kõrvalt vaadata, et neist paremini aru saada. Seega soovitan igal võimalikul hetkel linnakärast eemale pageda, kasvõi lumisel lagendikult tähti vaadata ja oma väärtuste üle järele mõelda.

Pärast seda ei tundu isegi töö enam nii "tühjaksimev"?.

Osale arutelus

  • Tiina Saar

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Valma Seikluspark pakub uusi võimalusi konverentsideks ja koolitusteks

Lõuna-Eestis, 55 km Tartust Viljandi suunas ja 23 km Viljandist Tartu poole asuv Valma Seikluspark avas uue kaasaegse konverentsihoone, pakkudes senisest veelgi mitmekülgsemaid võimalusi ühendada seminarid, töötoad või koolitused õhtuse lõõgastusega seikluspargis ning meeleoluka firmapeoga.

Pidupäev ajaloolises Roseni Tornis

Eksklusiivsed peoruumid - Roseni Torni väga hea asukoht südalinna tuiksoonel, kaasaegne esitlustehnika ning suurepärane ajalooline interjöör loovad mõnusa keskkonna erinevateks sündmusteks.

Küsitlus

Kuidas Sinu firmas suvepäevi peetakse?

  • Kahepäevased suvepäevad linnast eemal
    28%
    28%
  • Ühepäevased suvepäevad linnast eemal
    17%
    17%
  • Meeskonnaüritus töökoha lähedal
    10%
    10%
  • Suvepäevi ei peeta
    45%
    45%

Valdkonna tööpakkumised

ÄRIPÄEV AS otsib ASSISTENTI

Äripäev AS

28. september 2018

Teabevara