Intervjuu Eesti Kunstimuuseumi sekretäri ülle Kruusega

Asutuses, mille valduses on hoida hindamatu väärtusega Eesti riigi vara (ligikaudsete eksperthinnangute põhjal umbes 4 miljardi eesti krooni väärtuses) on peadirektori Marika Valgu parem käsi ja abiline sekretär ülle Kruuse. Nende kahe ja veel paljude inimeste töö Rüütelkonna hoones Tallinnas Toompeal (aga ka Kadrioru lossis, Rotermanni soolalaos, Kristjan Raua majamuuseumis ja mujalgi) sõlmub tihedalt Eesti kultuuriloo oluliste kujundajatega, kelleks näiteks Nikolai Triik, Konrad Mägi, Eduard Ole, Kristjan Raud, Adamson-Eric, Elmar Kits. Nimekiri on aga üsna lõputu.

Tegu on loomulikult Eesti Kunstimuuseumiga. Tegutseb muuseum aastast 1919 ning kunstikogu on Eesti suurim - kodulehekülje andmetel ligi 60 000 väärtuslikku eksemplari. ülle Kruuse on muuseumi sekretärina töötanud viimased 17 aastat.

"Töötamine Kunstimuuseumis ongi üks suur kunst, seda muidugi naljaga pooleks," ütleb ülle. "Kogu meie elu keerleb kunsti kollektsioneerimise, säilitamise ja eksponeerimise ümber. Muuseum kui selline püüab hoida ja näidata meie kultuuripärandit, kaasaegset loomingut, anda teadmisi ja haridust selles vallas."

ülle tõdeb, et tundis end päris alguses tööle asudes veidi ebakindlalt seetõttu, et puudus kunstialane eriharidus. "Alguses isegi elasin pisut üle, kui minu poole pöörduti mõne küsimusega, millele ei osanud vastata. Nüüd olen aru saanud, et kõike ei saagi teada ja meil on erialaliste küsimuste lahendamise jaoks olemas eraldi oma ala tippspetsialistid. Minu panus ning ülesanne on küsija ja vastaja kokku viia."


"Muuseumi laps"

Ametistruktuuriliselt töötab ülle peadirektori otsealluvuses. "Jah, justkui oleksin suuremalt jaolt peadirektori sekretär, aga meie maja ja struktuuri eripära tõttu olen kogu muuseumi sekretär, seega töötan laiemalt ikka muuseumi heaks," räägib sekretär, kes on kõik oma ametiga seonduva omandanud elust enesest ja oma tööga tegeledes. Ta muigab, et kui vaadata tema ametit veel laiemalt, on ta ju omamoodi kogu ühiskonna ja eesti rahva teenistuses. Ka selgub, et muuseumi keskkond pole sugugi talle väga kauge ja alles praeguse ametiga avastatud.

"Ma olen ju mõnes mõttes muuseumi laps," märgib ta. "Juba minu ema töötas Kunstimuuseumis. Ta võttis mind vahel tööle kaasa ja mäletan, et võisin tundide kaupa uudistada ja imetleda pisikesi kauneid nipsasjakesi, tasse, taldrikuid, vaase ja kujukesi klaasvitriinides, suurt uhket nikerdustega mööblit ja pilte seinal."

Hiljem võttis kunstiajaloolasest ema oma tütre kaasa muuseumi väljasõitudele ja muudele üritustele ning praegune Kunstimuuseumi sekretär mäletab lapsepõlvest, kuidas oli juba siis selles asutuses töötavate inimeste- ja õhkkonnaga harjunud.

"Ometi sattusin muuseumisse ise tööle üsna juhuslikult. Töötasin nõukogude ajal ühes ministeeriumis, mis nüüd on likvideeritud. Kui õhus oli juba fosforiidi lõhna ja allkirjade kogumisi, tulin poolpoliitilistel põhjustel sealt ära. Midagi kindlat otsustada ei osanud ja ema kutsel läksin ajutiselt Kunstimuuseumisse tööle, kuna sinna oli hetkel sekretäri vaja. Nagu elus ikka - ajutised asjad kujunevad tihtipeale väga kindlateks ja järjepidevateks. Töötan muuseumis tänaseni, see on siis 17 aastat.

Tööpäev algab tööle tulekuga

üllel sekretäri eriharidust ei ole. Küll aga õppis ta Tallinna 1.Keskkoolis (nüüdses Gustav Adolfi Gümnaasiumis) asjaajamise klassis ning enda sõnul omandas tänu sellele kindlalt masinakirja.

?“Tööalased teadmised on tulnud töö ja elu käigus. Olen ka osalenud mitmetel kursustel ja koolitustel. Kaks aastat tagasi, endalegi ootamatult läksin töö kõrvalt, niisama omast huvist kõrgkooli õppima, hetkel on kool pooleli."

Tööpäev aga algab üllel sujuvalt juba tööle tulekuga. "Kuna töötan Kunstimuuseumis ja see on asunud Tallinna kauneimates kohtades, kõigepealt Kadrioru pargis ja nüüd Toompeal, siis tööleminek läbi kauni Kadrioru oli juba väärtus omaette, mis andis kogu päevaks oma värvi. Sama on praegu Toompeale tööle tulles. Kui tulla Vabaduse platsilt üle Harjumäe nõlva, kus kevad demonstreerib lõpmatut hulka tärkava looduse rohelisi toone, siis nii hingematvalt kaunis hommikune elamus annab tooni kogu järgnevaks päevaks," räägib sekretär, kes pärast kaunist jalutuskäiku teeb kontoris argitoimetustega algust valmistades päeva esimese ja värske kohvi.

"Hommik on kunstimuuseumis selline suhteliselt vaikne ja isegi privaatne aeg, kus maja ärkab. Kolleegid tulevad tere ütlema ja väikest äratuskohvi võtma. Tihtipeale saab hommikul kolleegidega mõne sõna mittetöist juttugi puhuda ja huvitavaid "kuulumisi" kuulata. Hommik on tavaliselt selline pool-teraapiline sissejuhatus päevale."

Päevapeale tulevad kätte muidugi tavalised argised kontoritoimetused. Telefonikõned, kohtumised, koosolekud, dokumendid... "Tavaline sekretäritöö," tõdeb ülle. Ning üks tööpäev on tema sõnul lõppedes tagantjärgi rõõmus ja helge, kui kõik vajalikud toimingud igati sujusid ja õnnestusid.

Muuseumis töötavad spetsialistid

ülle räägib, et 17 aastat tagasi ministeeriumist muuseumi tööle tulles tundus viimane nagu pisike nostalgiline sadam lahesopis, kus käis oma rahulik ja idülliline elu. Aastatega on aga Kunstimuuseum kasvanud ja arenenud nii sisuliselt kui ka vormilt, nagu kogu Eestimaa, leiab ta.

Millised inimesed töötavad muuseumis, asutuses, kus ka külastajale sageli justkui näib, et aeg voolab teises dimensioonis ja muuseumi õhkkond elab oma vaimu maailmas?

"Muuseumis töötab väga asjatundlik rahvas. Igaüks on oma ala spetsialist -kunstiteadlased, kunstiajaloolased, haldusala spetsialistid, kogu juhtkonna koosseis jne. ühesõnaga, väga asjatundlik rahvas.?” Ka muuseumi külastajaid jätkub, märgib ülle. ?“Veidi aega tagasi lõppenud animalistikanäitus Rüütelkonna hoones oli väga populaarne. Koolid, turismifirmad ja muud asutused tellisid ekskursioone kuuks ajaks ette. Ja äsja Kadrioru lossis lõppenud A.Düreri näitus oli samuti äärmiselt populaarne, nädalavahetustel ei tahtnud külastajad ära mahtuda.?”

Lähitulevikus suureneb kunstimuuseumi eksponeerimispind, umbes aasta pärast valmib Kadriorus uus kunstimuuseum KUMU, kus saavad olema hoopis suuremad ja avaramad näitusepinnad, raamatukogu, workshopid, auditooriumid, kino- ja teatrisaalid ja kohvikud. "Kunstimuuseumist saab justkui kultuuritempel - üks suur kultuuri-ja hariduskeskus, mis ma loodan, toob rahva veelgi lähemale kultuuripärandile, tutvustades Eestit ja eestlasi kogu maailmale.?”

Kui aga Kunstimuuseumi sekretär ise kunstinäitusi külastab, on ta enda arvates samasugune subjektiivne tavavaatleja nagu iga teine kunstihuviline. Aastate jooksul kunsti keskel töötades lisandub küll omajagu uusi teadmisi kunstnikest ja nende töödest. "Mul on mitmeid erinevaid lemmikuid. Aga kunagi pole nii, et just ühe kunstniku tööd meeldivad enam kui teiste omad. üldiselt hindan rohkem klassikat kui kaasaegset kunsti ning kui nüüd tõesti ühte nime mainida, tooks esile Claude Monet ja tema vesiroosid.?”

Kunstiga ülle ise nii-öelda ?“päriselt?” ei tegele. See tähendab, et lõuendile värve ei loo ja maalipintslit tema käes ei märka. "Aga arvan, et iga inimese elu ise ongi üks suur looming, mida iga päev luua ja jäädvustada. Kuidas kellelgi oma suur kunstiteos välja kukub ja kuidas see teistele paistab, eks see ole ainult meie endi teha," naeratab sekretär, kelle jaoks on ka telefonikõnedele vastamine ja vajalike dokumentide vormistamine oma kontseptsiooniga kunst.

Milline on Teie arvates sekretäri ameti juures olulisim motiiv ja ka moto?

?“Ehk võiks mu tööalane põhimõte olla selline, et läbi selle töö, mida ma teen, oleks hoitud kord ja süsteem asutuse asjaajamises ning naeratus inimeste näol, kes minuga suhtlevad. Suurim rõõm ja tagasiside oma tööst on, kui mõni pikaaegne kolleeg toob hommikul lihtsa ja kauni lillekimbu tänutäheks mu tavalise töö eest.

Töö Kunstimuuseumis ei olegi minu jaoks nagu eraldi elu osa, vaid elu ja töö on tihedalt läbi põimunud. Ma ei lähe hommikul tööle, vaid mu päev algab Kunstimuuseumis, see justkui kuulub elustiili ja maailmavaate juurde. Olla intelligentsete, meeldivate, asjatundlike ja loovate inimeste keskel, keset kaunist kunsti ja kultuuri. Anda oma väike panus suurde maailma.?”

Kuidas plaanite suve veeta? Kui palju tööl ja kui palju puhates?

?“Puhkan alati kui võimalik maksimaalselt. See tähendab, et võtan kogu puhkuse välja ja kui vähegi võimalik, ei seo ennast tööga üldse. Sellel suvel jääb mu puhkus suve lõpupoole augustisse. Kuna olen juurtelt saarlane, siis kindlasti sõidan sel ajal Saaremaale. Saaremaa on mu igasuvine puhkuse osa.?”

Osale arutelus

  • Aive Antsov

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Energia avastuskeskus – pinget pakkuv ja ootamatult šikk peopaik

Tallinna vanalinna ja Kalamaja piiril asuv Energia avastuskeskuse hoone on sadade üritusekorraldajate jaoks vastanud kolmele üliolulisele kriteeriumile: a) vana elektrijaama masinamaja peasaal on ootamatu, ent šikk peopaik, b) suurel ekspositsioonialal on külalistele garanteeritult avastamisrõõmu, ja c) keskuse asukoht on lihtsalt väga hea.

Tallinna Õpetajate Maja – väärikas peo ja koolituskoht vanalinna südames

Tallinna Õpetajate Maja on raekoja platsi ääres asuv kolmest majast koosnev kompleks, kus on võimalik korraldada pidusid, konverentse, koolitusi, vastuvõtte, kontserte ja palju muud.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine