Õnne mõõtühikud

Pikim reis, mille elus läbime, on teekond peast südamesse.- Indiaani vanasõna

Aasta alguses kerkisid meie peas esile taas mõisted nagu aeg ja väärtused. Nüüd, kus esimene kuu möödas, on aeg korraks peatuda, et vaadata kuidas läinud on.

Kuna oleme harjunud toimunut hindama tulemuste kaudu, kipumegi esimese hooga vaatama, mis siis nö füüsilises plaanis tehtud sai - ehk kui palju "ristikesi"? kirja panna saab. Kes seda varem teinud, teavad, et "ristikeste"? hulk ei pruugi olla võrdeline sellega, mis tunne meil tegelikult kuu (või pikemat perspektiivi silmas pidades - aasta) lõpuks on - tulemused võivad olla head, kuid rõõmu vähe. Ratsionaalselt ja intellektuaalselt on tehtuga lihtsam rahul olla, kui sisimas. ükskõik kui palju asju me ka ära ei tee, siis sisimas hindame tehtut ikkagi mitte tegevuste hulga ja kvaliteedi, vaid tunde järgi.

See omakorda viitab teisele huvitavale asjaolule - kui otsuseid teeme enamalt ratsionaalselt, siis tulemusi mõõdame emotsionaalselt. Rahulolu tööga pole mitte loogiline järeldus, vaid tunne. Kui tegelikult on muu tunne hinges, on loogika abil väga raske ennast ratsionaalselt veenda õnnelik ja rahul olema. Isegi, kui meil õnnestub tühja tunnet "tegelikult läheb ju hästi"?-jutuga korraks "krohvida"?, siis taasavastame end suure tõenäosusega peatselt õige pea taas vana tunde juures.

Miks me siis oma saavutusest nii harva ja nii lühikest aega rõõmu tunneme? üks põhjus ongi ilmselt selles, et tulemuste saabudes ning õnnetunde mittesaabudes järeldame, et ilmselt on siis vaja õnne kogemiseks uusi sihte seada.

Õnneks on järjest rohkem eestlasi hakanud suuremat tähelepanu pöörama sellele, kuidas saavutamise protsessi ennast nautima õppida. Pideva ootamise ja tuleviku nimel elamise kommet enda küljest ära harjutada pole aga kerge.

Meil on tihtipeale justkui midagi puudu (juba Arno rääkis "Kevades"? tundest, kus nagu kadunud oleks midagi). Ollakse teel ja liigutakse eesmärgi poole, mis kunagi kätte ei jõua, ja kui jõuab, hakatakse uuesti midagi ootama. Pidevalt on tunne, et kohe-kohe hakkab see lahe elu peale - ta on juba nurga taga. Oleme osanud oma elu nii tühjaks elada, et kui see oodatud hetk ongi käes, ei suuda me selles olla ja kiirustame järgmisesse. Pidevalt peab midagi toimuma või kusagile minema. Ka oma mõtetes oleme enamalt jaolt kas minevikus või tulevikus. Veidi liialdades võiks tuua näite, et tööpäeva alguses ootame lõunat. Pärastlõunal ootame mingeid õhtuseid sündmusi. Õhtul pole me samuti vaimselt kohal, sest ootame järgmist päeva või mingit veel hilisemat sündmust, näiteks saadet TV-st, siis juba nädalavahetust ja sellele omakorda järgnevat nädalavahetust või mingit veel kaugemal olevat üritust. Kokkuvõttes on meil pidev ootus puhkuse, sünnipäeva või mõne suurema verstaposti järele. Aastast aastasse tundub, et see elu nautimise aasta on see järgmine.

Aga tulevik ei saa kunagi olla olevikus ja seepärast elamegi elu, mis kunagi kätte ei jõua. Metafoorselt lähenedes võiks öelda, et kui 2,5 tunnisest Tallinnast Tartusse sõidust nauditakse ainult sihtkohta jõudmist, siis jätkub lõbu vaid paariks sekundiks. Kui sõidu ajal aga ringi vaadatakse ja kulgemisest rõõmu tuntakse, on reisi väärtus oluliselt suurem.

Paljud meist on enda juures täheldanud, kui raske on vahel lihtsalt niisama ilma midagi tegemata olla. Isegi puhkepäevadel on teinekord tunne, et peab midagi tegema. Ka õhtul töölt saabudes ei tunne me alati rahutunnet, vaid pigem väsimust, kerget mure või halvemal juhul isegi ärevust. Teame, et midagi ei ole otseselt lahti, aga õnnelikud ka ei suuda olla. Lihte on sattuda nõiaringi - järeldame, et tunneme nii, kuna midagi on ikkagi puudu - see võib olla inimene, asi või saavutus. Asume tegutsema.

Kui "asi"? on käes, kui õnn ikka veel õuel ei ole, saab inimene ühel hetkel aru, et see seis on tal juba mitu korda olnud. Halvemal juhul tänu läbipõlemisele mõistetakse, et järelikult midagi endast väljaspool olevat ei tee õnnelikuks - ei asi, ega isegi inimene. Nii saadaksegi ühel heal päeval aru, et see, mis kogu aeg justkui õnnest puudus, oli tal tegelikult kogu aeg olemas - tema ise.

Miks me siis kiirustame alatasa järgmisesse hetke ega taha siin ja praegu endaga rahul olla? Paljud meist on vahetu kontakti endaga kaotanud. Sellepärast võib lähedale olla vahel päris pikk teekond. Psühholoogid ütlevad, põhjus on sageli võimetuses ennast armastada. Lahtiseletatuna tähendab see seda, me pole õppinud ennast väärtustama sellisena, nagu me oleme, ning teeme seda hoopis tegemise ja saavutuste läbi. Olemisest saab tegemine ja meist inimolendite asemel inimtegendid. Kui me ei tee, siis tunneme end ebaväärtuslikuna ja see suurendab veelgi võimetust iseennast armastada.

Vahest võikski üks mõõdupuu olla, kui palju on mul olnud hetki, kus mul oli hea olla. Selline küsimus on mitmes mõttes kasulik - kuna inimene kaldub tegema seda, mida saab ka kuidagi mõõta siis, mida rohkem on ta harjunud sündmusi mõõtma subjektiivselt - tunnete kaudu - seda suurem on shanss teha otsuseid, mille tagajärg pole mitte ainult tulemus, vaid just hea tunne. Töökoha vahetusel, uue projektiga algust tehes või suhte lõpetamisel - mida iganes tehes, mida rohkem ma endale ette teadvustan, et varem või hiljem annan tehtule hinnangu ikkagi sisetunde järgi, seda lihtsam on mul otsust teha. Otsust, mille tagajärjel on rohkem lahedat aega.

Võib-olla ongi arengu mõte õppida iga otsuse juures oma südame häält kuulama. Teisisõnu, me astume samme mitte saavutamise või teiste arvamuse pärast, vaid iseenda pärast. Käibetõdegi ütleb, et kõiki otsuseid südame järgi tegev inimene on õnnelik.

Osale arutelus

  • Urmas Purde

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Kuninglik Saku mõis – pealinnast vaid 11 km kaugusel

Tallinnast vaid 11 km kaugusel rohelusse mattunud Saku mõis sobib suurepäraselt nii koosolekute, seminaride, konverentside kui firmapidude korraldamiseks. Väärika ajalooga Saku mõisa peahoone pärineb 1820. aastast ning on oma rikkaliku-luksusliku dekoori ja laemaalingutega üks Eesti kaunimaid.

Värske ja erakordselt särav koht stiilseks firmapeoks – Olympic Casino Olümpia

Smokingus härrad, õhtukleitides daamid, bigbänd, kabaree, särisev pinge Black Jacki lauas ja erutav kõlin automaadisaalis – ei, see pole James Bondi uue filmi treiler, vaid firmaüritus Tallinna kõige põnevamas peokohas, Olympic Casino Olümpias.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine