Nele Rande: "Minu jaoks on väga tähtis, kelle heaks ma töötan"

On ameteid ja organisatsioone, kus suurepärane CV ning ka mitu ülikoolidiplomit ei ole edukuse garantiiks. Määravaks saab hoopis teatud missioonitunde olemasolu.Nele Rande, kes peab Tallinna Laste Turvakeskuses juhiabi ametit, on seda meelt, et ainult raha pärast nende asutuses kaua vastu ei pea. Seda viimast on tõestanud ka praktika.


Aidatakse vabaneda sõltuvusest

Tallinna Laste Turvakeskus on riiklik hoolekandeasutus, mis pakub rehabilitatsiooniteenust sõltuvushäiretega 10-18a. lastele. Tegemist on kinnise asutusega, kus laps viibib ligemale aasta aega. Eesmärk on pakkuda lapsele haridust ja aidata teda vabaneda sõltuvusest - olgu selleks siis alkoholi,-narkootikumisõltuvus või toksikomaania.

Nele sõnul satutakse turvakeskusesse läbi alaealiste komisjoni otsuse või läbi lastekaitsetöötaja. "Piisab sellest, kui lapsel on koolis probleemid ( puudumised, mõnuainete tarvitamine jne), kool on kohustatud sellest teavitama ja nii see teekond pihta hakkabki. Väga paljud lapsed siin on pärit asotsiaalsetest peredest või ei ole neil üldse vanemaid. See raskendab lapse olukorda veelgi, kuna siit vabanemisel satub ta sel juhul samasse ringkonda tagasi. Kuigi meie keskuses käib töö paralleelselt ka lastevanemate või/ja hooldajatega, siis on reaalsus paraku tavaliselt teine. Me ei saa sundida täiskasvanut siin käima, kui ta seda ei taha. Ja on tõesti selliseid lapsevanemaid, kes ei teagi et nende laps siin viibib või kuidas tal siin läheb," nendib Nele kurba tõsiasja.

"Kuna tegemist on kinnise asutusega, siis on siin ka range reziim ja päevakava, millest kinni tuleb pidada. Siinviibitud aja (9 kuud -1 aasta) jooksul lapsi omapead territooriumilt välja ei lasta selle. Süsteem on rajatud punktidele - käitud hästi, saad punkte, mis omakorda võimaldavad lapsel nädalavahetustel kinos või kusagil mujal käia. Seda kõike siis koos sotsiaalpedagoogiga. Kui käitud halvasti - järgneb karistus. Kuigi me oleme püüdnud vältida nö karistusasutuse mainet, võib siiski jääda mulje nagu karistaks me lapsi nende sõltuvuse pärast. Siiski on karistuste panemine teatud juhtudel vajalik, kuna muudmoodi ei õpiks nad oma vigadest," kirjeldab Nele asutuse argipäeva.


Positiivsed emotsioonid kasvandike saavutustest

Nele töötab selles asutuses 2 aastat. Enamiku sellest ajast sotsiaalpedagoogina ja viimane kuu aega juhiabina. Ta iseloomustab end, kui kohusetundlikku ja edasipüüdlikku inimest, kes ei karda uusi väljakutseid ja on avatud kõigele uuele. Praeguse tööandjani jõudis ta tutvuste kaudu. Nele ülikooliaegne kursuseõde töötas turvakeskuses, tal oli plaan lahkuda ning ta soovitas Nelele seda tööd. "Kuna erialalt see mulle sobis, siis polnud pikalt mõtlemist. Minu jaoks on väga tähtis, kelle heaks ma töötan. Ja minu meelest pole paremat tasu oma tööle, kui see, et kasvõi üks selle turvakeskuse kasvandik ei pöördu tagasi oma sõltuvuse juurde. Ja seni on turvakeskus suutnud pakkuda seda emotsiooni ja see teebki siin töötamise meeldivaks," räägib Nele.

Ta teab ka, et kui varasematel aastatel arvestati turvakeskusesse inimese töölevõtmisel rohkem tema hariduslikku tausta ja seda kas teoorias ollakse tugevad, siis viimasel ajal on rõhutatud just seda, et inimene peab selles asutuses töötamiseks olema teatud missioonitundega. "Seda on kohe näha, kas lapsed meeldivad ja kui kiiresti leitakse nendega ühine keel," kinnitab Nele.


Erialalt eripedagoog

Enne juhiabiks saamist töötas Nele pea 2 aastat sotsiaalpedagoogina 10-15 aastaste poiste osakonnas. "Kuna see töö ei ole päris 8 -17.00-ni kontoritöö, vaid on 14 ja 24 tunnised vahetused, siis jättis see tervisele oma jälje. Töö oli ka küllaltki närvesööv ja pingeline - kui osakonnas on 10 puberteedieas poissi, siis võib kõike juhtuda. Seega tuli valmis olla kõigeks!"

Õpitud erialalt on Nele eripedagoog-nõustaja ja eelneva sotsiaalpedagoogi ametikohaga sobis see tema sõnul ideaalselt. Ta kinnitab, et tegelikult talle väga meeldis töö sotsiaalpedagoogina ja otsus ametit vahetada tuli kui välk selgest taevast. "Aga kuna mulle meeldivad uuendused ja tahaks vältida läbipõlemist, siis otsustasin midagi uut proovida. Ilmselt märgati minus midagi, mis sobiks ka juhi abi ametisse. Mulle meeldib inimestega suhelda ja kellelegi abiks olla."

Töö sotsiaalpedagoogina oli Nele sõnul pingeline ja erinevaid positiivseid ning negatiivseid emotsioone jagus igasse päeva. "Kui vahel tööpäeva jooksul nii väga väsimust ei tundnudki, siis õhtul või hommikul koju minnes, oli uni väga-väga magus. Hetkel juhi abina töötades on vaba aega rohkem ja ei pea nädalavahetusel töötama (nagu varem seda ette tuli). Ja seni on ka sellest tööst ainult rõõmu olnud!"


Uus amet vanade kolleegide seas

Kõige raskem on Nele arvates hetkel olnud kõige uue ametikohaga seonduva õppimine ja omandamine ning käiku laskmine. "Aga ma pole seda teinud vastumeelselt, vaid suure huviga. Ja eks rõõm on ikka siis, kui ülemus kiidab või kui kolleegid tulevad siiralt õnne soovima uue töökoha puhul."

Samuti on Nele viimasel ajal täheldanud, et needsamad lapsed, kellega ta veel kuu aega tagasi osakonnas töötas, tulevad kallistama, kui teda näevad ja tunnevad rõõmu tema nägemisest. "See annab positiivse laengu terveks päevaks ja samuti annab tunde, et ma tegin nende heaks midagi, mis neile meelde jäi," on Nelel hea meel.

Põhilised Nele tööülesanded on seotud personaliga. Samuti erinevate dokumentide koostamine, meilidele ja telefonidele vastamine. Ka meediaga suhtlemine ja külaliste vastuvõtmine on tema töö. "Tööülesandeid on palju ja kokku võib selle võtta kui kontoritöö. Samas on töö huvitav ja uusi väljakutseid pakkuv." Nele jaoks on oluline roll on ka superägedal kollektiivil. Selle üle on tal veel topeltrõõm, kuna tal on võimalus jätkata samas kollektiivis, samade töökaaslastega. Seegi on teinud kohanemise uue ametipostiga kergeks.


Aitäh osatakse öelda ka maitsva kohvi eest

Nele tööpäev kestab 8-16.00 ni. Peamiselt täidab ta jooksvaid tööülesandeid ja talle meeldib väga ka lihtsalt minna kabinetist välja ja suhelda kolleegidega. Või siis külastada oma osakonna lapsi. On päevi, mil käed ja jalad on tööd täis aga juhtub ka, et kõik on tehtud ja siis saab juba midagi uut planeerida. Ja kui juhtubki, et tööd on liialt palju, siis soovitab Nele lihtsalt ühest otsast hakata seda lahti harutama. Temagi on teinud ületunde, teades, et ega keegi seda kõike tema eest ära niikuinii ei tee. Senimaani on aga kõik ilusti valmis saanud.

Nele väidab, et ta olen suhteliselt planeerija tüüpi inimene - kõik peab täpselt ajaliselt ja paberil paigas olema. "Kui tuleb mingi tööülesanne, püüan sellega kohe hakkama saada ja järgmisele päevale ei jäta. Kujunegu see tööpäev siis isegi pikemaks, aga ühelepoole peab saama." Apsakaidki on esimestel kuudel uues ametis juhtunud, aga Nele usub, et mõistev ülemus ja kaaskolleegid annavad ikka andeks. "Mul on nendega vedanud ja seepärast ei ole mulle VEEL minu apsakaid pahaks pandud. Varasemalt lastega osakonnas töötades tuli ikka olukordi, kus ma mõistsin last valesti või siis ei pööranud lapsele piisavalt tähelepanu ja pärast tekkisid väiksed süümepiinad. Aga ka need olukorrad on paratamatud." Samas osatakse turvakeskuses ka kiidusõnu jagada ja tänada, kui on põhjust. Olgu see siis maitsva kohvi või õieti koostatud tähtsa paberi eest.


Rutiini vastu on rohtu

Nelel on rutiini tekkimise kohta oma arvamus: "Rutiin tekib siis, kui ma lasen sellel tekkida. Ise tuleb krapsakas olla ja võtta oma töölt nii palju kui võtta annab. Kõik on endas kinni." Nele usub, et ka loominglisus on abiks. Talle endale ei meeldi liialt range joon mitte üheski asjas ja nii ta püüabki kasvõi oma asjad ja dokumentide kaustad paigutada nii, et oleks lihtne ja arusaadav ka võhikule.

ületamatud probleeme ei ole töös õnneks veel tekkinud. Kui ka on mõni teele sattunud, siis on Nele targematelt alati nõu küsinud ja ka abi saanud - kasvõi juhatajalt endalt, samuti ka inimeselt, kes enne teda sellel ametikohal töötas. Ta ise on ka püüdnud alati inimestele vastu tulla ja mitte unustada, kui tema käest on midagi palutud. "Kui ise aitad, siis on lootust, et ka ise tulevikus hätta ei jää!" on ta kindel.

Et end ametialaselt vormis hoida, püüab Nele vastu võtta pakutavaid koolitusi ja ka ise erinevaid materjale lugeda. "Sest eks ikka paha tunne tekib küll, kui minu käest tullakse midagi küsima ja ma vastust ei oska anda. Ise tuleb ettevõtlik olla," toonitab ta veelkord.


Pinged tuleb maandada

Nele jaoks on suurimaks motivaatoriks lahe, sõbralik, abivalmis ja särasilmne kollektiiv, õdus töökeskkond. Head juhti iseloomustab Nele arvates oskus võtta oma alluvaid kui võrdväärseid partnereid. Hea juht pakub töötajatele võimalusel arenemisvõimalusi, märkab edasiminekuid. Samuti on oluline, et ülemus võtab osa igast üritusest, mis kogu kollektiiviga ette võetakse. "Me peame väga tähtsaks seda, et kõik töötajad omavahel hästi läbi saaks ja et ei tekiks pikalt käärivaid probleeme. Selle vältimiseks toimuvad meil supervisioonid, mis ongi mõeldud pingete maandamiseks ja "kõige välja ütlemiseks". Kuna meil on kollektiivis ülekaalus naistöötajad, siis paratamatult tekib konflikte ja tagaklatsimist. Aga mina olen arvamusel, et alati tuleb inimesele öelda otse ja mitte lasta konfliktil praadida."

Tallinna Laste Turvakeskusel on ka traditsioonilised suve,-ja talvepäevad, mis alati kujunevad väga meeleolukateks. "Võib lausa öelda, et kui sa nendel päevadel ei viibi, siis oled paljust ilma jäänud." Kollektiivselt külastatakse ka bowlingusaale ja veedetakse niisama koos aega.


Rõõmud tööl ja eraelus

Kordaminekuid leidub Nele sõnul igas ametis: "Nagu juba varemgi mainitud, et varem oli suurim kordaminek seegi, kui nägid, et mõni laps pöördus tagasi normaalsesse ellu. Aga väiksemaid positiivseid emotsioone jagub igasse päeva, ma arvan. Näiteks kui saad mõne tööülesandega õigeaegselt ja täpselt valmis."

Töö ja eraelu peavad olema Nele hinnangul ikka raudselt lahus. "Mina olen algusest peale püüdnud tööd koju mitte kaasa võtta. Eks ikka vahel mõtled nendele lastele siin, ja hakkab kahju jne. Aga kui veel kodus arutaks lähedastega ja elaks jälle läbi päeval toimunut, siis oleks väga raske," arvab Nele.

Vabal ajal meeldib Nelele kodus puhata, magada ja lähedastega koos veedetud aeg on tema jaoks parim. Valdkonnast, kus Nele tegutseb, on ta kaasa saanud teadmise: "On vaja osata märgata abivajavat last! Kui endal laps/lapsed olemas, siis peaks pöörama tähelepanu rohkem tema tegemistele, kuna tihtipeale ei julge seesama laps teie juurde oma murega tulla. Ja kui probleem avastatakse, siis võib juba liialt hilja olla." See mõtteviis aitaks Nele arvates kindlasti kaasa laste heaolu kasvamisele ja rõõmsa lapsepõlve olemasolule.

Osale arutelus

  • sekretar.ee

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

EVR Cargo otsib JUHIABI

EVR Cargo AS

28. juuni 2017

Uudised

Käsi­raamatud

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine